JÄLLE NOOR ISA: Täiskasvanud tütre ja kaheaastase poja Eduardi isa Margus Lepa ei taha pojale Kiir olla. Kui televiisorist Lutsu-lugude filmid tulevad, ei vaata Lepa neid ise ega sunni ka poega vaatama.Foto: Andres Treial
Inimesed
2. oktoober 2001, 23:00

Margus Lepa palub end mitte Kiirena mäletada (1)

Legendaarsele Kiirele näo ja olemise andnud Margus Lepa kougib taskust kokkupandud taskunoa ja annab selle oma paariaastasele põnnile mängida. "Aga kuidas muidu saab laps teada, mis on valu... Seda nuga ei jõua ta muidugi lahti teha, tal pole jõudu," rahustab Lepa talle omasel muretul toonil.

48aastane Margus Lepa on sedavõrd suurt kasvu, et Salongteatri juht Dajan Ahmet anus teda laval mitte eriti sirutama. "Sa oled nii suur, publik ehmatab ära," torkinud Ahmet. Lepa läks siis raadiosse. Ta viskab tsitaate kui varrukast ja peatub geniaalsuse teemal: "Geniaalne inimene saab teha üheaegselt kolme asja: käia, õuna süüa ja mõtelda." Margus Lepa teebki nii: jälgib last, mõtleb ja räägib ühekorraga.

Kadunud Aare Laanemets ei tundnud head meelt, kui talle Tootsi-jutuga nina alla tuldi...

"Meid ühendab Kiirega ainult sama sugu, mitte midagi muud. Sellest filmist on üle 30 aasta möödas. Viimane kord tuletati mulle seda meelde, kui üks lumpenintelligent küsis: Toots, kus sa Tootsi panid?"

Küllap see on erand.

"Ei, see ei ole erand, see on keskmine suhtumine. Mind hüütakse ka Libleks."

Filmivaatajatele jääb Kiir just teie näoga.

"Mis mina siia puutun? See on sama kui kuulutada: meie sprinteriteperet on tabanud raske kaotus, 80. eluaastal lahkus ootamatult... jne. See inimene pole 80 aastat midagi teinud, vaevalt keegi teda enam mäletaski, aga näe, ootamatult lahkus, ja raske kaotus... See on kohutav kompleks.

Kui telekast "Kevade" tuleb, ma ei vaata ka. Ei huvita. Mis ma sest vaatan? Legend on suurem kui asi. Need, keda me ekraanil mängime, need on ju surnud tegelased."

Te olete endast jätnud kaunis konfliktse inimese mulje. Just oma liiga otseste ütlemistega.

"Üks tark mees on öelnud, et neljandaks eluaastaks õpib mees enam-vähem komistamata käima, neljakümnendaks korralikult roomama. Üks kena vanasõna ütleb, et hoidku jumal sõprade eest, vaenlastega saan ise hakkama. Vaenlane on väärikam. Kui teed väikese vea, ta kohe ütleb, ja jumal tänatud, et ütleb. Aga sõber kiidab veel takka, oh, ei ole midagi, ära pane tähele! Tuleb välja, et sõber on hoopis hullem käkikeeraja."

Neid käkikeerajaid teil ikka jätkub?

"Sõpra tuntakse hädas, millesse tema tõttu satutakse. Sõber on see, kes ei sega. Aastakümneid ei pruugi kokku saada, aga kui talle helistada, siis ei ütle ta sulle kunagi - homme või hiljem."

Miks teist ei saanud tõsist näitlejat?

"Lõpetasin konservatooriumi ja läksin kohe sõjaväkke. Kui sealt tulin, oli Ferdinand Veike Nukuteatrist just välja söödud ja polnud enam ruumi. Ega ma tahtnudki pärast lõpetamist teatrisse. See keskkond ei meeldinud mulle alati. Näitlejaid on ju karjade kaupa. Teinekord vaatan lehest sünnipäevi, seal on nimi ja taga amet. Paljudel näitleja. Mis kuradi näitleja, mõtlen, ma pole kuulnud ka!

Paar etendust sai Vanalinnastuudios ikka tehtud, siis kaotati palgafond. Siis läksin varieteesse. See sai ka otsa. Kui kaua või mis aastal need olid, enam ei mäleta. Ma ei kirjuta oma elulugu. Äkki pannakse keegi veel kunagi seda koolis õppima, kellel seda vaja on? Olen eluaeg teiste elulugusid jälestanud. Noh, et kui näljane ja vaene oli Suur Helilooja, istus õhtust õhtusse kõrtsis ja pani pidu. No ei sobi kokku, ei ole loogiline... Siis olin vabakutseline. Esinemisi oli palju, esinesime Raimo Aasaga. Siis tegelesin reklaamiga. Siis tuli Nõmme raadio. Vahepeal oli Salongteater. "

Te ei käi teatris kolleege vaatamas?

"Ei. Mul on neurasteenia, ma ei kannata vale kõnemeloodiat, ebaloogilisi lauserõhkusid. Kooli ajal seda meile õpetati, ja kui ma vaatan, mida mängitakse, kes mängib - ei, ma ei käi teatris. Meie ooperiartistid laulavad aga nii, et midagi aru ei saa, mõne ooperilaulja hääl on nagu uttu kaduva auriku vile."

Kas oma kursusekaaslastega suhtlete?

"Ei, ma ei oskagi niisama suhelda, et tulen ja kukun suhtlema. Kui vaatan Rein Oja - ta on hea näitleja ja tark ka. Aivar Tommingas Tartus on ka hea. Aga rohkem ei tea."

Teater ei tõmba?

"Ei. Mingi plõks käis, kui ma seal teise ilma veerekesel ära käisin... Pärast sõjaväge Tartus Riia mäel hakkas süda seisma jääma. Mind pandi kiirabiautosse, ja siiamaani ei tea, mis seal oli. Lihtsalt süda hakkas aeglasemalt ja aeglasemalt lööma. Kui poleks abi saanud..."

Siis hakkasite elust ja endast rohkem hoolima.

"Tekkis tükk maad rahulikum elukäsitlus. Surm on loomulik lõpp. Mulle meeldib, et elu kulmineerub surmaga, kuid ei meeldi käia matustel. Suremine on hea asi, ja kui vene vanasõna ütleb, et vanadus pole rõõm, siis tuleb seda uskuda. Surm on ainuke sajaprotsendilise garantiiga protsess, mida ma tean. See juhtub, ja kui juhtub, olgem rõõmsad. Kui olin VI-VII klassis, siis Nõukogude teadus teatas, et võimaldab inimesel elada 150 aastat. No mis see on - 50 aastat impotentsi, kiiga-kaaga toolikest ja mannaputru! Ma võin ju sellisena ainult arheoloogiatudengile huvi pakkuda."

Teil ikka on piisavalt rakendust ja sihti?

"Olen Nõmme raadio juhataja, B-kaardi peale kirjutatud. Praegu on tehniline paus, remondime. Kui mingi äraneetud seadus või määrus kaela ei väändu, läheb Nõmme raadio vägevalt käima. Eesmärk peab olema! Näiteks mõni aeg tagasi sõitsin Võrus jetiga järve peal. Täie gaasiga ei julgenud sõita, sõitsin ja sõitsin, ja mõtlesin, et mida ma siin nühin edasi-tagasi? Mingit eesmärki ei ole. Kunagi sõitsin Värskast mootorpaadiga Venemaale, sest seal oli pood kauem lahti. Siis oli eesmärk."

Kuidas te kriisidest üle saate?

"Kriis? Inimene on sotsiaalne olend. Kui ta kukub sootsiumist välja, siis on ta omadega läbi. Ta kaotab motivatsiooni. Kõige hullem, mis meie riigis üldse on, on töötuabiraha. Näiteks inimene on uksehoidja, saab 2000 krooni kuus ja ta koondatakse. Kui palju aega möödub sellest, et ta on nõus minema jälle uksehoidjaks, 1500 krooni eest? Ta on nõus vähem saama, et jääda ühiskonda. Maainimestel on oma elulaad, nad ajavad oma asja ja teevad seda korralikult. See, et tulge kõik linna, on juba Hruštšovi projekt, et likvideerida erinevus maa ja linna vahel. Seda saab teha ainult ühe vahendiga - aatomipommiga. Siis erinevust ei ole."

Paljud kipuvad linnast ära maale, teid ei kisu ära?

"Hirmsasti kisub, aga mitte lehmade pärast. Et rohkem üksi olla."

Tundub, et olete kuidagi pettunud?

"Olen küll pettunud, mõningane vaimne allakäik toimub. Aga mõningast tõusu näitab see, et üle pika aja on jälle tulnud üks sotsiaalse reaktsiooni toodetud anekdoot. Selline, nagu need nõukogude ajal olid: "Politseinik vägistas noore naisterahva, asi läks kohtusse ja naisterahvas sai kuus aastat - vastuhakk riigivõimu esindajale." Anekdoot sündis kohe pärast seda, kui politseinikud keerasid Mehaanika tänaval auto kummuli ja tunnistajatel pandi käed raudu. See peegeldab mingit tahku ühiskonnast, tahad või ei taha.

Või teine lugu, mis tuli Võrust meiliga. Tõestisündinud lugu, mis juhtus ühes Eesti kirikus. Läksid soomlased kirikusse. Kui soomlastel on vaimulik heledate riietega, siis meie pastor on tumedas. Istuvad siis kirikus ja tuleb meie kirikuõpetaja mustas, kuldne rist näpu vahel. Kuue-seitsmeaastane soome poiss vaatab üle õla, silmad lähevad suureks ja ta karjub üle kiriku: "Voi v...u, ninja!""

Margus Lepa Euroopa Liidust

Ühes on Laaril õigus: me oleksime võinud hirmsa kiirusega Euroopa Liitu tormata, siis oleksime juba ammu teisest otsast väljas ja vabad. Kui me läheme nüüd Euroopa Liitu, hakkame kõvasti trahve saama. Sest me oleme neile valetanud oma arvnäitajaid. Meil on suur fassaad Euroopa Liidu jaoks. Et Euroopa Liit armastaks meid, ja oma rahvas mingu, kurat, veega alla! Tegelikult tuleks teha mediaanarvutus, terve rahvas ritta panna, esimeseks kõige rikkam ja saba otsa keegi prügimäelt. Ja siis hakata mõlemast otsast inimesi vähemaks võtma. Kui jõuame keskpõrandale kokku, siis näeme, kui palju see vennike teenib. Vaat see on tegelik keskmine näitaja.

Margus Lepa abikaasast

Abikaasa ei pea olema mõttekaaslane. Mul ei ole vaja teist samasugust, nagu ma ise olen. Mul on vaja sellist, kes ma ei ole. Et ta oskaks seda, mida mina ei oska. Olen nii kõva mees, et mul ei ole autojuhiluba ka mitte. Ja ma ei taha ka. Sellepärast mulle meeldib naine, kellel on autojuhiluba ja kellele meeldib hirmsasti sõita. Samas mulle meeldib autot remontida. Olen läbi teinud kõik abielufaasid, välja arvatud abielu omasoolise või mõne loomaga.

Margus Lepa näitlejatest

Tean näitlejaid, kes hakkasid jooma igavusest. Sellepärast, et kui nad alustasid lavaproove, oli neil tekst peas. Partnerid aga ei saanud ega saanud teksti pähe, neil oli igav ja nad ei pidanud enam proovis vastu. Joomine on suitsiidi aseaine, annab ajule selle koormuse, mis aju tahab. Ja nii juuaksegi see ajuenergia maha. Kui korralik kaine inimene käitub nii, nagu ta ei tohiks käituda, võtab ja lõhub midagi ära, karjub kellegi peale, hakkab märatsema, siis öeldakse, et vaimuhaige. Aga ei - rakendamatus. Ta ei saanud oma ajupingetega hakkama. Ma tean, mis on alkohol, ma isegi tean seda, miks ma seda tarvitan, ja kui ei tarvita, siis tean, miks ma ei tarvita.

Margus Lepa elust ja asjadest

* Elusalt ma ennast arstile kätte ei anna. Mõni aasta tagasi lasin endal

kõri lõigata - häälepaelte peal oli kasvaja. Kui tohter kurku vaatas, siis ütles: issand kui suur, ma ei ole õpikus ka nii suurt näinud! Aga ära võeti.

* Asjad peavad minema sinna, kuhu nad kuuluvad. Mul oli palju hokilitreid, ka paar unikaalset, kellegi autogrammiga, minu jaoks täiesti väärtusetu kraam. Neid nägi mu tuttav, ta pidi hulluks minema. Andsin selle kogu talle. Kui sul on mingi asi, millel sinu jaoks pole mingit tähtsust, anna see ära. Siis need asjad säilivad."

* Minevik ei ole asi, mida taga nutta. Mida jõledamad sündmused sinna jäävad, seda mõnusama naeratusega neid meenutame. Sest need on üle elatud.

* Raamatud ütlevad, et last ei tohi kunagi lüüa siis, kui sa vihane oled. Aga millal siis? Siis, kui ta mulle sünnipäevahommikul õnne soovib? Või pean pühapäeva hommikul talle piibliga pähe virutama? Laps peab teadma, mis on elu, mis on valu, ta peab teadma põhjustest ja tagajärgedest. Kindlasti peaks laps kokku puutuma poksiga, kus andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Kui ta teab, mis on füüsiline vägivald, siis ta ei hakka seda kasutama. Looduses - kui vaadata Gerald Durrelli raamatuid -, siis just need kõige armsamad ja väiksemad tapavad kõige võikamalt, sest nemad ei tunne allaandmise rituaali.