Inimesed

Ekstreemspordimemm Leida Sevruk: "Meestega mul ei ole vedanud." 

Greta Kaupmees , 1. oktoober 2001, 23:00
JUMALAT EI USU: Leida ütleb, et tal on elus õnne olnud ja ta usub saatusesse, kuid jumalasse mitte ning kirikus käimine jäi katki, kui kodukülas kirikuõpetaja oma teenijanna vägistas. "Ei kippunud pärast seda kirikusse," tunnistab Leida. Arno Saar
"Juba esimesel ööl kaotasin abielusõrmuse lakka heinte sisse. Öeldakse, et kui sõrmuse kaotad, läheb abielu luhta. Läkski. Hakka või uskuma," pajatab 88aastane ekstreemspordiharrastaja Leida Sevruk nooruspõlvemälestusi ja pühib silmanurgast pisara.

Naerumuige toob memme kortsulisse näkku meenutus oma esimese abikaasaga tutvumisest.

"Olime rahvamajas peol. Setu Ann veel laulis seal ja Torupilli Juss. Võtsin sõbrannadega garderoobis riideid vastu. Mulle meeldisid sihvakad, tõmmud ja sportlikud mehed. Vaatasin oma tulevast kaasat ja ütlesin teistele tüdrukutele - kes sellisele inetule poisile küll mehele läheb. Tema oli šatään, aga tal oli hea süda ja mõnus huumorimeel," kiidab Leida.

Vanamemm jutustab, et tantsis oma tulevasega esimesel tutvumise õhtul koidikuni välja. Järgnes armunute pikk kirjavahetus, kuni ühel päeval tuli mees talle Avinurme kosja.

"Mehel oli kaksikvend. Kirikus tegin nalja, seisin kahe venna vahel. Sõbrad ja sugulased pärast kirusid, et ei teadnud, keda õnnitleda tuleb. Ütlesid, mis sa mängid," kihistab Leida oma krutskite üle.

Pulmaöö veetsid noored lakas heintel - sinna Leida oma abielusõrmuse kaotaski. Järgmisel päeval oli mehe kaksikvend Leidat kiusanud, et too ei teadvat, kellega öö veetis. "Eluaeg lõõpisid mu kallal," naerab memm, jääb aga korraga vaikseks ja mõttesse.

Kohtus abikaasaga viimast korda vangis

Leida näost ei loe välja ühtegi emotsiooni, kuid ta katkendlikus hääles on tunda nukrameelsust, kui ta meenutab päeva, kui oma abikaasat viimast korda nägi.

"Lapsed olid mul juba käes. See oli päev enne sõda. Abikaasa töötas võiekspordis, autojuht-mehaanik oli. Istusid meil neli meest, kõik tema töökaaslased. Üks neist oli minu kodukülast, must barett viltu peas, kutsus ikka sakslaste poole üles astuma. Ja see sindrinahk võttis kätte, kaebas ülemustele ära, et mehed olid riigivastaseid nalju teinud. Rääkisid, jah, et las tulevad venelased siia, lööme nad tagasi nagu Napoleoni Moskva alt," meenutab Leida meeste saatuslikku nalja. Pühapäeva hommikul läks Leida maale vanavanemate juurde lastele järele. Mees saatis talle sinna telegrammi: Leida, ära too lapsi linna ja ise ka ära tule. Kuid kange proua kinnitab, et tema ei saanud niisama käed rüpes istuda. Jättis lapsed maale ja kihutas õhtuse rongiga linna. "Vaatasin kodus ringi - tühi. Kõlistasin mehele tööle - pole tulnud. Läksin siis teda otsima. Kadriorus tuli vastu abikaasa juuksur, kes oli sattunud tänaval minu mehega vastamisi, kui teda parajasti ära viidi. Mees oli andnud oma väärtasjad ja kella tema kätte. Muidugi ei teadnud siis veel põhjust, miks ta kinni võeti. Juuksur aga nägi, kuhu putkasse mehed viidi. Arutasin endamisi, et ega tea, võib-olla on küüditamine, et läheme kogu perega. Hea oli, et lapsed maale jätsin. Leppisin mõttega, et meid viiakse koos ära ja lapsed jäävad vanaema-vanaisa kasvatada," räägib Leida ja lisab ohates, et kudus mehele pikad soojad sukad, pani sooja pesu ja perekonnapildid kotti ning pakkis padjapüüridki kaasa, ühe enda tarvis. Seejärel viis ta paki mehele kinnipidamiskohta.

"Järgmisel päeval aga viidi mehed Patareisse, sinna mind enam ligi ei lastud," ohkab Leida, et rohkem ta oma abikaasaga ei kohtunudki - mehe sõbrad tulid Siberist tagasi, kuid Leida abikaasa oli 1944. aastal kaugel Venemaal surnud.

“Keda te sokutate - riigivaenlase naist!”

Kõige kurvem kogu selle asja juures oli Leida sõnul see, et kogu Nõukogude aja peeti teda äraandja naiseks ja seetõttu sai ta küllalt vatti ja vilet näha. "Tahtsin valla koolimajja tööle, küsiti kohe, keda te sokutate - riigivaenlase naist. Tööle lõpuks sain, aga juba aasta pärast lasti lahti," ütleb Leida.

Siis läks ta Tartusse tööd otsima, mõne aja pärast pealinna.

Tallinnas oli Leida sõnul esialgu raske tööd ja elamist saada. Vanamemm elas koos lastega tükk aega Tallinnas Vene tänaval keldrikorrusel ühes pisikeses toakeses.

"Suitsu lasti seal akna kaudu välja, ahi ei töötanud, tualett oli koridoris. Mõtlesin, et ega midagi, elada tuleb - enne keldrituba magasin lastega tihti mõnes pooleliolevas majas," meenutab Leida. Räämas korteri seinad ja laed kraapis ta puhtaks: "Mustust oli aga nii palju, et ajas ennastki oksele. Seal tuli okset, konisid ja s... kraamida, ka tänavalt akna alt. Lubjaveega tegin lae üle. Kaitsekindaid mul polnud, pärast käed veritsesid. Aga ilus toake sai."

Oma teise abikaasaga tutvus Leida bussis. "Tema istus minu kõrvale ja jäigi kogu eluks," naerab vanamemm. "Elasime mitmed aastad juba koos, alles siis registreerisime abielu ametlikult. Et korter käest ei läheks, kui mehega midagi juhtuma peaks," seletab Leida, kes ei tahtnud mehe perekonnanime Sevruk kuidagi enda passi kirjutada, sest talle selle kõla ei meeldinud.

"Tulime juba registreerimast tagasi, mees küsis nii nutuse häälega, et miks mulle tema nimi ei kõlba. Lasin siis hiljem end salaja ikka tema nime peale kirjutada," tegi Leida abikaasale lõpuks siiski head meelt.

Paar aastat tagasi aga haigestus Leida abikaasa vähki. Arstid ei andnud talle elulootust, kuid lubasid mehe koju.

"Sättisin ta voodi, ise heitsin tema kõrvale ja võtsin ümbert kinni. Nii ta õnneliku näoga viimsele unele jäi," ütleb palju eluraskusi talunud ja kahe abikaasa kaotuse üle elanud memmeke.

Sportliku memme ametid

Leida Sevruk on 88aastane. Ta kasvas üles Avinurmes kolmelapselises peres ja oli kolmest õest vanim.

Leida on sünnitanud kolm tütart, keskmine tütar suri 12aastasena ajukelmepõletikku. Leidal on neli lapselast ja neli lapselapselast.

Leida on töötanud Avinurmes kooliõpetajana ja vallavanemana, toimetaja ja korrektorina ajalehes Edasi ja ajakirjanikuna Noorte Hääles, raudteevagunite vastuvõtjana ning postiljonina. Tema viimane tööots oli eelmisel aastal Hansa pensionikindlustuse telereklaamis, kus ärksa vanamemme reklaamida oli pensionikindlustus sõnadega check it out!

Ekstreempensionär Leida läheb järgmisena sukelduma

"Olen sihuke keevaline, ei oska midagi karta. Ainus, mida kardan, on mootorrattasõit - mõtlen, et kohe põrutame põõsasse," naerab Leida Sevruk ja liipab karkudega kööki kohvikoore järele.

Leida kukkus septembri algul oma teisel langevarjuhüppel ja murdis reieluu. Väiksed traumad teda ei heiduta, järgmisena plaanib Leida ette võtta sukeldumise. "Kõik tuleb elus ära proovida," on vanadaamil selgitus varnast võtta.

Kõbus ja energiline vanadaam kiidab, et aasta lõpul saab jalad alla ja järgmisel aastal on ta taas jooksurajal. "Tervisel pole mul elu aeg midagi viga olnud, omatehtud vead kõik," muigab Leida ja tunnistab, et tema jookseb voodi eest ära - tegus vanamemm kardab kõige rohkem seda, et ta enam liikuda ei saa ja laste hooldada jääb.

Leida Sevruk on tuntud kui pikamaajooksja ja orienteeruja. Ta on osa võtnud peaaegu kõikidest rahvajooksudest ja need oma vanuseklassis võitnud (paraku temavanuseid jooksjaid rajal rohkem polegi). Kaks aastat tagasi tegi Leida oma elu esimese langevarjuhüppe tandemina, selle aasta septembri alguses hüppas vanamemm uuesti langevarjuga, kuid maandumisel murdis reieluu.

"Haiglas oli suurem osa inimesi kukkunud, aga mitte kuskilt ülevalt, vaid oma kodus või õues libastunud. Ja veel hullemini," ütleb Leida ja kinnitab, et pole vaja kodust välja minnagi, et haiget saada. Vanamemme tütar aga nii ei arva, tema karistab ema sellega, et ei luba tal enam metsa orienteeruma minna, jooksurajale ja jalutama aga küll.

Leida lohutab end sellega, et metsarajad olidki väga rasked (see lause kõlab memme suust aga küll rohkem hapude viinamarjade moodi - toim.).

Orienteeruma hakkas Leida enne pensionile jäämist. "Esimestel kordadel ei osanud ma veel hästi kaarti lugeda. Vaatasin, noored poisid jooksevad metsa, panin ka mürinal järele. Noored muidugi kadusid silmist ära, siis äkki tabasin, et olen oma tsoonist väljas. Pikapeale jõudis ikka kohale, kuidas see kompassivaatamine ja kaardilugemine käib," ütleb Leida.

Ka noorena oli Leida oma jutu järgi agar ekstreemsusi tegema. "Elasime jõe ääres. Ega õiget ujumisstiili ei olnud, aga vee peal seisime. Jões sulpsasime kogu aeg ja ajasime künaga (eest terava ninaga tagant lame paat - toim.) piki jõge ringi. Loopisime pudeleid vette, hüppasime järele ja tõime ära. Nägin kord, kuidas poisid hüppasid sillalt, muidugi tahtsin ka. Õnneks läksin sellisesse kohta, kus sild oli vaid meeter veepinnast ja panin, pauhti, kõhu peale. Küll oli valus! Olin siis kuue-seitsmeaastane," meenutab Leida ja lisab, et ega ta kahekümnesena targem olnud, kui ihuüksi Elvas 10meetrisest hüppetornist, sumaki!, jalad ees vette hüppas. "Käisin põhjas ära, tulin pinnale tagasi. Oleks midagi juhtunud, poleks kuskilt abi saanud."

Kuidas Leidale langevarjuhüpe meeldis? "Maru vahva! See vabalangemine on tohutu suure kiirusega, tuul kõigutab sind siia-sinna ja siis äkki lööb, lõnksti!, langevarju lahti. Ime-ilus vaade on sealt kõrgelt. Hirmus uhke tunne, et ikka tegin ära," rõõmustab Leida ja loodab vargsi, et ehk 90aastasena teeb ta veel ühe langevarjuhüppe. "Mul on hirmus kahju neist vanainimestest, kes ei liigu. Mul pole huvitav lihtsalt telekat vahtida või aknast niisama välja vaadata. Pean ikka ise kohal olema, kui miskit näha tahan."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee