Katri Kaasik-Aaslav: “Abielu itaalia moodi on mulle lapsepõlvest tuttav.”

Esmaspäeva pärastlõuna. Õues on kuus kraadi sooja, Ugala suures saalis tundub, et mitte palju rohkem. Esietenduseks lubatakse siiski soe tuppa tuua. Nädalavahetusegripist kosuv Katri Kaasik-Aaslav kõnnib närviliselt lava ees ja ootab esimest kostüümi ning grimmiga läbimängu. Ta läidab sigareti: "Lavastaja on ainus, kes siin suitsetada tohib."

Kõlarid pinisevad, helimees seletab, et pult läks Tallinna remonti, ehk jõuab paari päeva pärast tagasi. Keegi hõikab eesriide tagant Kaasik-Aaslavit - kas said kaabusid juurde? Ei saanud, isa on kõik vanad kaabud ära visanud. Ajastutruid, 1940ndate aastate kaabusid annab tikutulega otsida.

"Oh, läheks kõik ometi korda," ohkab lavastaja ja tunnistab väikest pabinat. Nüüd on näha, kas proovides juppideks lõigatud näitemäng õmblustest ei kisu. Silumisaega on õnneks pühapäevani, kui "Abielu Itaalia moodi" publiku ette jõuab.

Tuled kustuvad. Muusika. "Vaatame, mis me siis tegime..." sosistab Kaasik-Aaslav. Kui eesriie avaneb, käib abielusängis parajasti möll. Röökimine ja kiljumine. Triibulises pid˛aamas Tõnu Tepandi rutjub Luule Komissarovit, nii et ei saa arugi, kas tapetakse või armastatakse. See on Kaasik-Aaslavi teadlik laen lapsepõlves nähtud filmist, kus peaosalised olid Sophia Loren ja Marcello Mastroianni. "Meeldis," kommenteerib lavastaja ja lisab, et itaalia komöödiat saab Eesti lavadel kummaliselt harva näha. Muudkui prantsuse ja inglise. Ometi on itaalia filmid rahvale ikka peale läinud: "Eestlane vaatab kuuma kirgede mängu mõnuga pealt."

Komissarov kehastab Filumena Marturanot, endist prostituuti, kes on kogu elu tõeliselt armastanud ja teeninud ühtainust meest. 52aastane Domenico (Tõnu Tepandi) aga plaanib abielluda hoopis verinoore iludusega. Filumena teeskleb surmatõbe ja Domenico nõustub teda eluõhtul naiseks võtma. Kui pettus ilmsiks tuleb, käib Filumena välja uue trumbi: tal on kolm täiskasvanud poega, kelle ta on Domenico rahaga üles kasvatanud ja kelle tuleviku kindlustamiseks tahab neile anda Domenico perekonnanime. Üks poegadest on mehe enda liha ja veri.

Komissarov, kui vaja, siis mahe ingel, kui vaja, siis käre fuuria, oli üks põhjus, miks "Abi-elu Itaalia moodi" kolmandat korda Eesti lavale jõuab. Kaasik-Aaslavi mulluses Ugala tükis, Bernhard Shaw´ "Pygmalionis", oli tal samuti suurem osa, kuid lavastaja teadis, et näitlejanna väärib enamat. Pikka aega teatritööst kõrval seisnud Tepandile, kes "Pygmalionis" professor Higginsit mängis, paneb Domenico roll külge Kaasik-Aaslavi stammnäitleja märgi. "Ta istub mulle," toob lavastaja põhjuse.

"Pygmalioni" edu sillutaski uuele lavastusele teed. "Mind kutsuti siia tagasi. Mõtlesin, et kui tulla, siis mida teha? Kellele? Saal on suur, etendus peab tooma publiku teatrisse. Peaks tegema komöödiat," räägib lavastaja.

Et lausnalja teha ei tahtnud, siis leidis ta selle näitemängu. "Seal on kõike - kurbusest naeruni, tunneteskaala on väga lai. Samas on see lugu üdini elus ja positiivne. Maailmas ja Eestis on negatiivset nii palju, et teater võiks aidata elust rõõmu leida."

Kodus on Katril oma sõnul suur virn näidendeid, mis lavastamist ootavad. Kodusest virnast ta "Abielu Itaalia moodi" võttiski. "Sellest saavad aru kõik, nii 10aastane kui ka 80aastane."

Kas kümneaastasele vana hoor ja voodikätš liiga vürtsikaks ei lähe? "Lapsed on palju targemad kui me arvame. Tänapäeva laps teab seksist rohkem kui meie, täiskasvanud, arvame." Pealegi, lisab Kaasik-Aaslav, käisid tema plikapõlvekodus täpselt samasugused arveteklaarimised. "Ümber laua, ümber minu voodi... Ma tunnen sellist elu. Meil oli ehtne itaalia perekond. Karjuti end tühjaks, uksed olid tükk aega lukus. Siis koputas keegi uksele: anna andeks! Järgnes tohutu leppimine ja kallistamine. Aga nii tore oli! Abielu on mõnes mõttes mehe ja naise võimuvõitlus."

Filumena prostituudi-mineviku lunastab tema armastus laste vastu. "Ma ei tapnud teid," õigustab ta end poegade ees, kes saavad alles nüüd teada, kes on nende ema.

Kaasik-Aaslav möönab, et ei saa ikka veel aru, mis ajab naisi oma keha müüma. "Nojah, see on ju väga kerge töö," nendib ta. Või hoopis väga raske? "Või väga raske," nõustub lavastaja. "Ma pole küll ühegi prostituudiga tuttav, olen näinud neid televiisoris, aga mingi märk on neil kõigil küljes. Mingi teine hoiak. Nagu kõigil naistel, kellel on palju mehi olnud. Samas tahaks ju iga mees, et naine oleks ainult tema oma."

Mehele prostituudi teenuste kasutamine plekki ei jäta. "Meestele on ju kõik lubatud, aga naistele mitte! Aegade algusest saadik ja tänase päevani välja. Vanas Testamendis on mitmenaisepidamine lubatud. Aga meestehaaremit pole olemas. Ju on see siis vajalik: kui mehel on palju naisi, siis saab ta palju järglasi. Nagu ka selles näidendis öeldakse - mees on igavesti noor."

Kaasik-Aaslav tunnistab, et tema on oma segatud verega emast, isast ja vennast vaoshoitum. (Türgi, vene, poola, läti, saksa, tont teab mis geenid kõik esivanematesse kokku on voolanud.) Elab rohkem sissepoole. Välja elab oma loomingus. Üritab järjest vähem lavastada ("Mul lihtsalt pole neli korda aastas midagi uut öelda") ja rohkem kirjutada. Tulevased teosed hõlmavad sama ala mis hiljuti Vaino Vahinguga kahasse ilmunud "Teatriromanss", näidend legendaarse Estonia tähe Erna Villmeri kahest armastusest - Juhan Luigast ja Ants Lauterist. Ja kolmandast - teatrist.

Ühena Eesti vähestest naislavastajatest ("Meid on natuke rohkem kui kolm," konstateerib ta rõõmsalt) teab Katri Kaasik-Aaslav ülihästi, kui raske on teatriinimesel ja iseäranis näitlejal normaalset pereelu elada. Aga nüüd võiks ta küll veidi loorbereil puhata. Seda enam, et sisetunne ütleb: olen naiseks saanud, aeg on laste peale mõelda.

Katri Kaasik-Aaslav

Krista Tool

Katri Kaasik-Aaslav

Luule Komissarov, Tõnu Tepandi, Leila Säälik, Arvi Mägi, Gert Raudsep, Martin Algus, Meelis Rämmeld, Piret Simson jt

30. septembril Ugala teatris

* Eduardo de Filippo näidendit originaalpealkirjaga "Filumena Marturano" (1947) on Eestis lavastatud kaks korda.

hiilgas ohvrimeelse prostituudina Lisl Lindau, paarkümmend aastat hiljem Pärnus Siina Üksküla. 1964. aasta filmiversiooni nimega "Abielu Itaalia moodi" (lavastaja Vittorio de Sica) tegid legendaarseks Sophia Loren ja Marcello Mastroianni.