Juhan Smuuli vanem õde loeb tänaseni venna luuletusi

"Enne polnud muuseumi ega midagi, aga inimesed hakkasid seal käima, kuni lõpuks tehtigi muuseum. Meie ema elas siis veel, rääkis ikka koolilastega. Oli muidu tagasihoidlik inimene, aga lapsed harjutasid ta rääkima. Küsisid, kas ta on Juhaniga sugulane ka? Ema vastas: "Natuke ikka olen - ta mu poeg."," meenutab Linda Muhu muuseumi algust 1970ndate algupoolel. Smuulide kodukülas Koguvas on iga kohaliku põhikooli õpilane tüdimuseni käinud, seda vähemalt stagnaajal, kui kool Juhan Smuuli nime kandis ja bensiin odav oli.

"Ega see vend olnudki kuigi kuulus," leiab Linda, et kirjaniku tuntus pole teda kunagi eriti puudutanud. "Vanasti pandi koolile Juhani nimi, Kuressaarde ja Tallinna tehti Smuuli tänav. Nüüd võeti isegi muuseumilt Smuuli nimi ära," kurvastab Linda. "Ikka see "Poeem Stalinile", seda pannakse talle süüks."

Miks Juhan, külakirjanik, üldse selle kirjutas? "Ta töid ei tahetud enam vastu võtta," teab Linda. Pärast "Poeemi..." läinud kõik jälle kaubaks.

"Mulle on Liiva kooli poolt kingitud mälestuseks Juhani mitu väikest raamatukest, aga need ununesid koju maha... Eks ta olnud oma vend ja jutud on jäänud armsaks," loeb Linda Juhani kirjutatut ikka veel. "Ma esitaksin nüüd ühe laulu, mis ta on kirjutanud, pealkiri on "Väike külaline"." Seda teab Linda peast.

"Meie perel on hea mälu sünnipärane asi," naerab Juhani õde. "Kui Koguva kool uuesti avati, tuli meile Ridasi külast õpetajaks elava iseloomuga Liina, kes tahtis kangesti näitemängu teha. Olin siis seitse aastat vana, lapsed ei läinud tol ajal veel nii vara kooli. Läksime onutütar Almaga Liina ukse taha, koputasime. Küsiti, mis teil on. Aga meie tahtsime endale ka midagi. Mulle antigi üks väike laul."

Linda mälu on hoidnud "Tallekese"-nimelist laulukest 81 aastat. "Tallekene, hüppa üle heinamaa! Oled ära väsind, heida hingama..." tsiteerib Linda. "Pakk-kastide peale seati püüne. Mulle jäid sõnad nii kergesti pähe - oma laul oli peas ja Alma oma ka. Lugesin ühe hooga onutütre laulusõnad ka ära!" naerab vanamemm läbi hooldekodu aknast kumava õhtupäikese. Tema põsed löövad õhetama. "Kui Juhani emapoolne vanaema kuulis kirikus uut laulu, jäid talle sealsamas pähe nii sõnad kui ka viis. Bussis kindakirja näinud, oskas ta seda kodus kohe järgi kududa."

Linda loeks veel luuletusi, aga muist on hoopis saksakeelsed - saksa keelt õppis Linda mõni aasta Koguva külakoolis. "Schwester, komm tantz mit mir... Ma räägin sulle eesti keeles ümber: "Tule, õeke..." See on laulumälu."

Linda on Juhanist üheksa aastat vanem. "Mulle on pikk elu antud," noogutab ta.

Kas kirjanikuks ei tõmmanud? Mõte ajab Linda muigama: "Mina olin kõige lihtsam tööline!" Koguvas oli kunagi kolhoos nimega Tormi Poeg - jutu järgi, mida noor Juhan tol ajal parajasti kirjutas.

"Meie kasvades oli pere suur. Isa oli teist korda abielus, esimene naine torkas pilliroogu lõigates endale kätte ja suri veremürgitusse. Selle abielu lapsed olid juba suured, kui meie sündisime."

Linda mäletab, et tema ja Juhani lapsepõlve aegu olid pika söögilaua taga kolme pere lapsed. "Meie poolõe tütar oli Nuka Ärni (Juhani loomingust tuttav Kärna Ärni - toim.) naiseks, nemadki elasid meie juures. Isa esimeste laste hoidja jäi ka meile." Kokku oli peres 18 inimest, lapsi 10. "Meie emal oli kuus last. Tütarde õnn - enne Juhanit oli neli tütart. Pärast Juhanit sündis Armilde, kes suri noorelt." Tol ajal sõi noori elusid tiisikus, ka Linda ise on terve elu kopsudega hädas olnud. Juhani luuletuses "Mu noorim õde" saab Armilde siiani liivakastis mängida.

"Sel ajal oli elu lihtne. Toit tuli kodust. Polnud kappe, riided pandi kirstudesse," selgitab Linda, kuidas nad kõik kenasti tuppa ära mahtusid.