“Karu süda” kaadri taga

“Kõige hullem tunne oli siis, kui pool filmi oli praktiliselt üles võetud ning siis kümne ja poole kuu pikkune sundpaus sisse tuli. Meie filmi Venemaa-poolne partner hüppas alt ära, oli sullerdanud mingite oma äripartneritega, tegelenud puiduäriga ja otsapidi isegi meie Bekkeri sadamasse välja jõudnud, kui ta pokri pisteti. Praeguseks on ta juba kaks aastat türmis istunud. Vaat selline altminek oli, mis ligi aastaks kogu filmi seisma jättis, sest rahastaja pisteti vangi,” pajatab Iho.

Esmalt käis Arvo Iho Krasnojarski krais vaatamas paiku, kus Nikolai Baturin omal ajal 15 aastat karusnahaküti ametit pidas ja mille ajendil ta filmi aluseks olnud romaani kirjutas. Need võrratud paigad olid Eestist 6500 kilomeetri kaugusel. Tuli otsida lähemaid sarnaseid võttepaiku. Selleks valiti Põhja-Uuralid.

Et sinna sõita, tuli kõigepealt vurada rongiga Moskvasse, ning sealt edasi Uhtasse. Seejärel neli tundi bussisõitu, 40 kilomeetrit paatidega mööda jõge ja külast veel 110 kilomeetrit taigasse. “Et näitlejaid ja tehnikat sinna kohale toimetada, tuli tellida kopter. Viis lendu tehti, enne kui kogu kraam ja inimesed keset tund-rat koos olid. Jäi kokkulepe, et kopter tuleb 1999. aasta juunis ühel kindlal päeval meile järele, kuid see hilines neli päeva. Jõgi hakkas aga sel ajal üle kallaste ajama: jää murdus raginaga ja murdis kõik, mis ette jäi. Meie murdsime seal 10 paari suuski, sest kuidagi oli vaja ju liikuda... Hea, et eluga tulema saime. Kui kopter lõpuks järele jõudis, maandus ta 60sentimeetrisesse vette - kogu betoonist maandumisplats oli selleks ajaks juba vee alla jäänud. Kahlasime rinnust saati läbi jääkülma vee ja tassisime tehnikat pardale. Oli see vast katsumus!” meenutab Iho ekstreemseimat elamust.

Et lindile saada stseene põdrarahva juures, elati koos hantide, neenetsite ja mansidega nende kombel suures püstkojas. “Kui saabusime, ohverdati meile põhjapõder - see on ka filmis sees. Seal on kombeks, et värske põdra liha on kõige suurem maiuspala. Pussiga lõigati kere küljest tükk liha, kasteti vere sisse ja söödi toorelt. Sõid kõik - kaheaastasest lapsest raugani välja. See oli väga eksootiline vaatepilt - kõigil käed ja suud paksult verega koos. Mina algul pelgasin, lasin lihal kergelt tulel ära küpseda, aga siis, kui suurem hirm möödas oli, proovisin toore liha ka ära. Muide - oli päris maitsev.”

Kui 1999. aastal võttegrupiga taigas filmiti, oli ilm väljas “pehme” - kõigest 38 külmakraadi.

“Kui enne üksi kohal käisin, tundsin omal nahal jahedust miinus 52 kraadi,” räägib Iho. “See oli nii külm, et õhk muutus miinuskraadidest selliseks sültjaks: nagu oleks violetne vinekardin ette tulnud. Kõik on ümberringi vaikne: tuult ei ole, linnud ei lenda, ühtegi häält ei kosta. Olin rumal ja ronisin ühe mäe otsa, kus õrn tuuleiil puhus. Piisas kümnest minutist, kui põsel oli juba suur valge laik - oli külmavõetud. Nõrgemgi tuuleõhk lõikab kui ˛iletitera. Kohalikud rääkisid, et kui sellise temperatuuri juures veel tuul puhub, tuleb miinuskraade kahega korrutada. Kui sooja sain, tõmbus laik näol mustaks ja nahk tuli maha.

Aga ma nägin ka meest - ekskavaatorijuhti -, kes oli külma ja tuulega masinast välja kusele roninud ja seal kogemata lumme kukkunud. Kindaid tal käes polnud; ta oli seal umbes kaheksa minutit - ja kui tagasi kabiini ronis, olid sõrmed nii külmavõetud, et need tuli kõik amputeerida. Kui ta tagasi hakkas ronima, pidi ta ju metallist käepidemest palja pihuga kinni võtma...”

Karu Malõš, kes filmis kaasa teeb, kaalus oma 500 kilo. Talle meeldis puid murda. Kui temaga üht stseeni Eestis filmima hakati, jäi karule kogemata jahimajake teele ette.

“Ta lõi sellele küüned taha ning hakkas lammutama. Panime kaamera käima - see lõik on filmi sisse jäänud -, aga kaua ta ikka niiviisi lammutab! Käsklusi Malõš enam ei kuulanud, täitsa hädas olime, kuidas teda jälle taltsaks saada. Katsusin koeri ässitada - kõik viis laikat tõmbasid saba jalge vahele. Lõpuks osutus päästjaks väike mägrakoer - selle ässitasin otile kallale - too haaras mesikäpal kannast ja ehmataski nii looma vaguraks.

Aga ära sa maini: karu on kaval loom - jättis selle intsidendi meelde. Kahe päeva pärast hiilis tasakesi minu selja taha ja lajatas lahtise käpaga mulle vastu tagumikku nii, et löök mu maast lahti rebis ja eemale potsatas. See oli selline isalik löök - et said nüüd selle ässitamise eest,” imetleb Arvo karu kavalust.

Et filmi karu leida, keda vabalt üksinda ka vabas loodu-ses filmida saaks, uuris Arvo Iho palju kandidaate läbi - kokku 13 tsirkusekaru. “Kui meie Malõš esimesel päeval Pikkjärve võttekohas veoauto kastist oma puurist esmakordselt vabana maha astus, rebis ta end kõikidest vägevatest ahelatest ja rihmadest priiks, nägi järve, tormas ummisjalu sinna ja ujus tubli tund aega. Siis tuli kaldale ja kadus tunnikeseks raba vahele uudistama. Lõpuks saime ta kuidagi kätte - nägime kõva vaeva, et ta nelja terasketiga tagasi tuua. Muuga teda ei saanud meelitada kui kalapulkadega. Ja niimoodi kümne meetri haaval me siis liikusime: keerasime keti ümber jämeda puu ja sikutasime seni, kuni ta soovitud suunas liikuma saime. Kaks ja pool tundi jändasime.

Kui kalapulgad otsa said, võtsime appi kokakoola. Kui ta sellest ära tüdines, siis kohvi. Ja siis sigaretid ning lõpuks kaks potti õlut. Siis sai ta õllest meki suhu ja hakkas iga päeva lõpul õlut nõudma - see oli siis nagu vaevatasuks ja preemiaks tehtud töö eest. Öeldakse, et vene näitlejannaga on väga keeruline töötada, aga karu on sellest veel mitu korda kapriissem ja hullem,” naerab Iho.

Kokku viibis Malõš Eestis ligi kolm nädalat. Kui viimane võttepäev läbi sai, tundnuks mõmm nagu instinktiivselt, et sellega on ta vabadusepäevad läbi. “Ta istus totsti maha, vaatas pikalt ja rahulikult järve peale, ohkas siis hingepõhjast ning ronis puuri,” kirjeldab Iho mesikäpa viimast vabadusehetke, mis ta meeltesse igavesti püsima jääb.

Re˛issööri ja operaatori Arvo Iho lavastatud romantiline draama kõneleb noorest mehest Nikast (Rain Simmul), kes eneseteostuse teekonnal alustab põnevat ja ohtuderikast kütielu Siberi taigas.

3tunnise mängufilmi ja 6osalise teleseriaalina planeeritud “Karu süda” jõuab lõpuks ekraanile 2tunnise kinoversioonina.

Filmi kogumaksumuseks kujunes ligikaudu 14,5 miljonit krooni, mis teeb sellest iseseisva Eesti kalleima mängufilmi.

Nikolai Baturini samanimelisel romaanil (ilmunud 1989) põhineva linateose eeltöid alustati 1996. aastal.

“Karu süda” linastub alates 7. septembrist Tallinnas Coca-Cola Plazas.