HEINZ VALK: „Ükski hilisem sündmus ei trumpa üle seda ööd – öölaulupeo kulminatsiooni lauluväljakul.“ (5)

Vahel avatakse ajas aken, kus leiavad aset sündmused, millest pole tihatud unistadagi. Üks selline oli 1988. aasta kevad. Ilmselt kõige kaunim kevad Eesti ajaloos, mis tipnes ekstaatiliste öölaulupidudega Tallinna lauluväljakul. Kõik toimus spontaanselt ja ometi langesid osakesed selles loos paika imetlusväärse täpsusega. „See oli imeline kokkusattumiste rida. Justnagu oleks mingisugune müstiline režissöör kogu värki juhtinud,“ meenutab maestro Heinz Valk.

„Viimasel vanalinnapäevade kontserdil raekoja platsil esinesid In Spe, Kiigelaulukuuik, Ivo Linna ja Alo Mattiisen. Rahva seas levis kumu, et sellest tuleb eriline kontsert. Mingi ootus oli õhus. Raekoja plats oli hommikust peale rahvast täis, inimesed saalisid ringi, kõik olid ärevil, rääkisid omavahel erutatult. Ja ootasid mingisugust kõmakat,“ räägib Valk. „See, mis järgnes, oli vapustav! Ning kui kontsert lõppes, oli rahvas üles köetud, keegi ei läinud ära. Kõik jäid ootama, mis edasi juhtub. Iff läks mikrofoni juurde ja ütles: „Kallis rahvas, lähme nüüd lauluväljakule ja hakkame seal edasi laulma!“ Nii kui Iff oli need sõnad öelnud, nii rahvas läks. Pooljoostes lausa, mitte kõndides“.