GALERII | MA KÕNNIN JA KÕNNIN OTSATA TEED. „NIPERNAADI“ RADADEL: millised näevad filmi võttekohad praegu välja? Kes nendes taludes nüüd elavad? (3)

„Nipernaadi“ jõudis ekraanile 40 aastat tagasi mais ja kuulub kahtlemata Eesti filmikunsti kullafondi. Andres Laasiku raamatus „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“ tunnistab režissöör, et „Nipernaadi“ sündis tegelikult suuresti tänu ta väimehele Juhan Viidingule, kes öelnud äiapapale: „Teeme midagi täiesti hingele, teeme „Nipernaadi“.

Viiding hakkas tööle ja kirjeldab oma filminägemust mainitud raamatus: „Oluline tegelane filmis on TEE.“ Arutledes veel kahe kujundi tähtsusest stsenaariumi kirjutamisel. Millisteks on Anne Maasiku esitatav laul „Ma kõnnin hallil lõputul teel…“ Ernst Enno sõnadele, aga ka maa, „mida on vaja ka praegu, tänapäeval väga mõistlikult hoida ja harida. Mõistlikumalt, kui seda on seni tehtud. Näeme maahooneid, milles on elu ja milles peab olema elu ka praegu,“ rõhutas ta 40 aastat tagasi ajalehele Kodumaa antud usutluses.

2007. aastal valminud dokumentaalfilmis „Nipernaadit otsimas“ meenutab aga Kaljo Kiisk: „Nipernaadi teed on… Ma pean ütlema, et pole ühtegi objekti nii kaua otsinud. See oli üle Eesti – Rakverest Pärnuni, Haljala, kõik kohad üle Eesti: Häädemeestes, Pärnus, Rakveres, Roelas, Oriku külas Vastseliinas… Ja kõik, ma mäletan, kuidas valisime, see oli üks väga tõsine töö.“

Sama mõtet ja selle tõesti väga tõsise töö ühte asist seika meenutab „Nipernaadi“ kunstnik Tõnu Virve Eesti Päevalehes 2007. aastal: „Operaator-lavastaja Jüri Sillart leidis, et võttekohti tuleb otsida põhjalikult ja üle Eesti.

Tallinnfilm tellis võttekohtade leidmiseks helikopteri. Mäletan sellest retkest lausa fellinilikku stseeni. Helikopter väriseb ja pläriseb. Nelja meesosatäitja seltskonnas istub helikopteris ainus naisosatäitja, noor tegevdirektor, Peterburi filmiakadeemia lõpetanud Anne Alla. Moskva filmiakadeemia lõpetanud janune Jüri Sillart näeb all poodi ja nõuab maandumist, et võtta lisa.

Tegevdirektor Anne Alla on kindlalt vastu: aitab juba küll! Operaator-lavastaja lööb direktrissile vampiirina hambad käsivarde. Pritsib verd. Anne Alla nutab ja karjub valust.

Režissöör-lavastaja Kiisk korraldab maandumise. Sõjaväekopter laskubki täpselt maapoe ette pisikesele platsile. Ehmunud külameestel vajuvad õllepudelid suult. Üks pomiseb: kuidas nüüd küll autoga poe juurest minema saab? „Kohe, kohe. Võtame mõned viinad ja kaome õhku!“ rahustan külamehi.

Juba tõusebki kolme viina ja kasti õllega tangitud kopter taas õhku. Külamehed jäävad juhmistunud pilguga tulnukatele üles järele vaatama: kas neid üldse oligi? „Nipernaadi“ võttekohtade otsing jätkub.“

Õnn ootab Pärnu sillal

Meie võttekohtade otsing siin aga alles algab. Varustatuna Kiisa ja Viidingu kättejuhatatud kolme olulise märksõnaga – tee, maahooned ja hüpnotiseeriv „Rändaja õhtulaul“, hakkab peas üha selgemalt kerima mõte, milline tähendus on neil praegu, 40 aastat hiljem. Kui paljud „Nipernaadi“ tolmustest teedest on kaotanud oma maalilised käänakud või kadunud hoopis igavikku (loe: asfaldi alla), kui palju on püsti veel neid maahooneid, millest kõneles Viiding.

Ent ennekõike tahtsime otsida üles filmi legendaarsed võttekohad, näiteks kus asub Krootuse talu, kust ootamatult saabunud Nipernaadi saadab kolm perepoega linna kinonäitamisega rasket raha teenima. Milline võiks praegu välja näha uhke häärber, kus peretütar Ello hinge kinni pidades kuulab Nipernaadi jutustust iidses jõesängis lebavatest pärlitest.

Või milline vaade avaneks praegu, 40 aastat hiljem Hansuoja talule, kuhu Nipernaadi koos Katiga mitu vihmast sügispäeva teel oli ja kus Nipernaadist saab taluperemehe Jaak Lõokese elupäästja.

Kas need hooned püsivad veel püsti ja kui, siis kes on need inimesed, kes seal elavad? Ja kas nad ülepea teavad, milline on nende legendaarsete talude minevik? Kuskile Häädemeestele meretormide küüsi püstitatud Siimon Vaa hütti me ei lootnudki eest leida ning tõe huvides olgu kohe öeldud, et ei leidnudki.

Kuna enamik „Nipernaadi“ võtteid toimus Lõuna-Eestis ja Setomaal ning vaid filmi teine novell võeti üles Lääne-Virumaal, võtamegi fotograafi ja autojuhi Teet Malsroosi kindlal roolimisel suuna esmalt Põlulale, Vinni vallas asuvale külale, sest Eesti filmi andmebaasi veebileht kinnitab, et just seal toimusid „Nipernaadi“ teise novelli võtted.

Teet tangib paagi triiki täis, vajutab kilometraažinäidu nulli, gaasi põhja ning, silme ees Nipernaadi selg, võib sõit alata.

Mida näitab Google Maps? Esimese sihtpunktini on 116 km ning ajaks üks tund ja 19 minutit.

Laulusalm „Ma kõnnin hallil lõpmata teel / kesk nurmi täis valmivat vilja“ tundub hetkel küll kohatu, sest maantee ei tolma ja lehed on alles hiirekõrvul. Kevad oma kõige suuremas ilus! Toomingad õitsevad ja kägu kukub iga puu taga, igas väiksemaski paigas, kus auto kinni peame. Ütlen, et see on üks ja sama kägu, kes meid saadab. Teet ei usu. Aga ma pole ka Nipernaadi.

Põlula kooli ehk endise Põlula mõisa leiab kiiresti üles. See on umbes sama uhke ja suur, kui peaks olema talu, kuhu filmis Nipernaadi eksis. Kuhu aga jääb meie otsitav talu, pole kelleltki küsida. Koolimaja uksed jäävad suletuks, mis on järjekordne näide meie auklikuks tulistatud haldus- ja koolireformist.

Peale Gailiti on teisigi klassikuid. Õnn ootab sind Pärnu sillal, õpetab Peet Vallak. Meid ootab aga õnn siinsamas Põlula kooli nurga taga töökojas, kus lahked mehed täpselt juhatavad, kust me otsitava häärberi leiame.

Tralla aida ehitas minister Oskar Köster

Filmist tuttav katusest väljaupitav uhkeldav torn ei lase eksida: oleme õiges kohas.

Perenaine Krista tuleb väravale ja kuuldes, mis võõrastel siiakanti asja, palub lahkesti edasi. Häärber näeb välja sama uhke kui 40 aastat tagasi filmis ning Krista ei jõua ära kiita, et nõukaajal läks maja metskonna valdusse, mis tähendas, et oli pidevas kasutuses ja talvel köetud. „Tänu Eesti vabariigi taasiseseisvumisele ja Mart Laarile saime maja tagasi. See on mu esivanemate kodu ja uuema osa koos katusetorniga lasi 1930. aastate algul ehitada minu vanaisa Oskar Köster, kes oli mitmes riigikogu koosseisus ja mitmes ministriametis,“ toob Krista välja uhkeid fakte, milliseid võib-olla 40 aastat tagasi ei peetud vajalikuks siinsele võttegrupile isegi rääkida.

Krista näitab ka aita, mis on samuti sama värske olekuga nagu filmis ja mille uksemademel neiu Tralla oma Nipernaadit ootas.

Muide, kui omal ajal heideti filmitegijatele ette Nipernaadi üleni valget kostüümi ning tema niklist ja kroomist sätendavat Husqvarna jalgratast, siis just sellest uhkest häärberist varavalges lahkudes ta oma ratta maha jätab.

Ei tea, kust toob see mõttekribal korraks silme ette kummastava pildi, et kohe-kohe pöörab valges ülikonnas ja uhke ratta seljas nurga tagant välja ei keegi muu kui Nipernaadi. Küllap sellepärast, et Kuivajõe talu – nagu Krista ütleb olevat selle talu nime – on peaaegu et äravahetamiseni sarnane filmikaadritelt nähtuga. Faktitäpsuse mõttes olgu lisatud, et tegelikult asub Kuivajõe talu Nurkse ja mitte Põlula külas.

Selle teadmisega, saatjaks käo meeleheitlik kukkumine, asume teele Lõuna-Eesti suunas.

Virtuaalseks teeviidaks on kiretu väljavõte filmiandmebaasist: „1. novell Vastseliina-Pältre (Võrumaa)“.

Google Maps on aga kordi konkreetsem: Nurksest Pältresse on 235 kilomeetrit ning puhast sõitu kaks tundi ja 53 minutit.

Kui andmebaasis on jutt esimesest novellist, siis filmis tähendab see Krootuse talu, mille perenaine on just hinge heitnud, aga tema kolmest pojast, keda mängivad Paul Poom, Egon Nuter ja Margus Oopkaup, ei taha keegi talu peremeheks hakata.

Hetkel on meile aga hoopis olulisem, kuidas talu ise üles leida. Ja asub see siis Pältres või hoopis kümme kilomeetrit eemal Vastseliinas? (Hiljem selgub, et Vastseliinas majutati osa võttegrupist.)

Ehk on hommik õhtust targem?

Hommikul Võrus hotelli söögilauas peame tunnistama, et pole me targemad midagi.

Sest õhtused telefonikõned esimeses novellis osalenud Viire Valdmale, Margus Oopkaubale ega ka Egon Nuterile ei toonud väga suurt selgust. Margus kirjeldas küll väga värvikalt võttepäevi talus, millest saab selle loo üks värvikamaid lisalugusid, kuid kus talu asus, ta ei mäleta. Sama tunnistab Viire: „Mõnikord Lõuna-Eesti kanti sattudes juhtusin ka sealt talust mööda sõitma ja nägin, et ta on müügis. Oli aastaid müügis ja kuidagi väga kurb oli vaadata, kuidas kunagine uhke talu lihtsalt kokku kukub ja hävineb. Aga konkreetselt teed ma ei oska sinna kahjuks juhatada.“

Aidata, kuigi väga tahaks, ei oska ka Katit kehastanud Vilma Luik: „Usun, et see talu, kuhu Nipernaadi mind viimaks viis ja kus Jaak Lõoke pullilt pusida saab, on kindlasti alles. Kuskile Otepää külje alla ta jäi, aga kuhu täpselt, ei mäleta kahjuks.“

Selline on siis nukker pagas, millega hommikul Võrust teele asume. Tuleb ikkagi loota filmi andmebaasis leiduvale kohanimele Pältre.

Bingo!

Delfi kaart juhatab meile täpselt kätte Nipernaadi talu Pältre külas Rõuge vallas.

„Nipernaadi“ needus – peremeest pole tänini

Teeristile jõudes toob selle üks haru vägisi silme ette natuke käänulise ja orgu laskuva laugja teejupi, mida mööda vennaksed Peetrus, Paulus ja Joonatan sõitsid hobuvankril filmimaailma vallutama, kuid siis varem kui Nipernaadile meeldinuks, läbipekstuna ja tühjade taskutega kodutallu naasid.

Siinkohal meenub Paulust kehastanud Egon Nuteri räägitud anekdootlik seik, kuidas vennakeste koduväravast välja sõites hobu traavisammu üles võttis, hoog aina kasvas ning ohjade taga istuv Oopkaup meeleheitlikult „stopp, stopp, stopp“ karjuma hakkas.

Elumaja tundub justkui tuttav, aga kõrvalhooned on sedavõrd lääbakil ja kokkukukkumise äärel, et maad võtab taas kahtlus, kas oleme ikka õige võttepaiga õuel. Kui oleme, siis hakka või uskuma, et siingi asub ühe mängufilmi needus. Nii nagu pärast Krootuse perenaise surma ei tahtnud keegi kolmest pojast hakata talu peremeheks, pole seda peremeest ka praegu. Kokkuvajunud laudakatus, lääpas aidauks ja kopituse lehk ning lokkav malts vaid kinnitavad seda oletust.

Lisaks sellele, et kõrvalhooned on maadligi vajunud, tundub ka õu õnnetult pisike. Kuidas on võimalik, et võttegrupp koos tegelastega, lisaks hobuvanker, siia üleüldse ära mahtusid. Küsin seda ka Tallinnfilmis töötanud Teedult, kes üle õla, hämmeldunud pilk segatud – nii mulle vähemalt tundub – irooniavarjundiga, küsib vastu: „Kas sa lainurkkaamerast oled midagi kuulnud?“ Rohkem mul küsimusi pole.

Küll aga on lahkelt ja abivalmilt meie pärimistele nõus vastama krapsakas ja õues toimetav naabrinaine Virge. „Jaa, jaa, see on Nipernaadi talu,“ viipab ta suurte puude vahele peitunud ja kössivajunud hoonete poole. Kindlus tema hääles paneb meie silmad särama. Virge ütleb, et kümmekond aastat tagasi otsustas ta kogu perega võtta ette olulise elumuutuse ning kolida Tallinna külje alt Sakust siia Pältresse, kust Vene piirini jääb kiviga visata. Virge sõnul on ta sellise kannapöördega väga rahul ja lisab: „Oleme siin nagu vanajumala selja taga, näen pidevalt, kuidas meie tublid piirivalvurid mööda teed patrullivad.“

Kuulsa Nipernaadi talu poole noogutades lisab aga: „Niikaua, kui siin oleme elanud, on see talu müügis olnud. Ma küll ei tea, kas ka viimasel ajal, sest müügikuulutus on juba mõnda aega majaseinalt kadunud.“ Tõepoolest, talu müügikuulutus on kunagi olnud üleval ka ühes kinnisvaraportaalis. Alguses 20 000 euroga, hiljem on hind kukkunud 15 000 peale. Ja seisab seal tänagi. Küll märkusega, et kuulutus on „mitteaktiivne“.

Jätame perenaisega hüvasti, et veel paar kurba pilku lagunevatele hoonetele visata. Jääb ainult tõdeda: milline kontrast Kuivajõe taluga Lääne-Virumaal.

Nüüd tagasi Võru ja Põlgaste poole. Kahjuks pole Põlgaste inimesed „Nipernaadi“ võtetest midagi kuulnud, aga siis võtab kõigevägevam taas meie palveid kuulda ning kohalik eluaegne bussijuht Benno Põlgastest soovitab meil Vidrike kandist abi otsida. See suund sobib hästi, sest Otepää kaudu oleks me niikuinii võtnud ette oma reisi viimase teelõigu, mille sihtmärgiks on Häädemeeste. Siinkohal leiab taas kinnitust ütlus, et ka pime kana leiab tera.

Pulli surm ja filmimaailma illusioon

Evald Kaur on see mees, kelle õuele me autoga juhuslikult keerame. Ja Evald on juhuslikult Vidrike külaelu üks eestvedajatest. Nii oskab ta meile otsekohe juhatada kätte teeotsa Oriku tallu, kuhu filmis, kui kätte on jõudnud juba sügis, Nipernaadi vaesest perest Kati läbi vihma viimaks juhatab ning lisaks veel peremehe Jaan Lõokese (Ilmar Tammur) pulli käest päästab. Võtteplatsil Evald ise ei käinud, küll aga meenutab, kuidas pull pärast ühte võttepäeva kuidagi lahti pääses ning kuidas siis Kommunisti-nimelise kolhoosi töömehed vaest looma mööda põldu autoga taga ajasid. „Viimaks ta ka kätte saadi, kui miski silmus või aas talle kaela visati,“ mäletab Evald.

Jääb siis mõttesse, käib korraks toas ära ning tuleb tagasi Vidrike Seltsi väljaantud bukletiga „Vidrike lood läbi sajandite“, milles väike peatükk „Nipernaadi filmimise lugu“ ja kus muu hulgas kirjas: „Võttepaika toodi sovhoosi suurim mära, tori tõugu Leedi, ning seemendusjaamast hiiglaslik pull. Leedi, kes polnud oma elu jooksul nii suuri ja eredaid prožektoreid näinud, kippus perutama. Selleks, et vajalikud võtted ära teha, hoidis peremeest kehastanud Ilmar Tammur taskus suhkrutükke, millega ta Leedit iga duubli vahel rahustas.

Hoopis teine lugu oli aga hiiglasliku tõupulliga, kellelt stsenaariumi järgi äkilist käitumist eeldati. Nimelt pidi pull ründama hoovis seisvat vankrit, mis oli laadalt toodud toidukraami täis laotud. Kaljo Kiisk võttis turvaliselt tõstuki otsas positsiooni sisse ning juhatas sealt vägesid. Ta manitses kõiki ettevaatusele, kuid samas ka tähelepanelikkusele, et pulli möirged ja märatsus ilusti linti saada. Hakati siis pulli keppidega togima, et loom vihaseks ajada. Tulemus oli null. Seejärel võeti appi kapsapead, mida loomale sarvede vahele loobiti. Pull piidles flegmaatiliselt ümberringi käivat tsirkust ja ütles vaid „Mööhh!“. Ükski trikk ei aidanud looma erutada. Võttegrupp loobus selleks päevaks ning lootis, et pull end öö jooksul kogub. Loom viidi Oriku talu lauta. Paraku oli põrandale nii palju sõnnikut kogunenud, et lauta astunud pull vajus kõhuni allapanu sisse ega pääsenud enam liikuma. Ei jäänud meestel muud üle, kui hommikuks loom sõnnikust välja kaevata. Et pull ka teisel päeval endale kindlaks jäi ja märatsemast loobus, ootas teda tapamaja. Seega ei näe me filmis mürglit tegemas mitte tõupulli ennast, vaid hoopis tema toki otsa aetud pead,“ põrmustab värvikas kirjeldus järjekordselt filmimaailma illusiooni.

Oriku talu koordinaadid taskus ja teeots Google Mapsi sisse löödud, asume teele. Polegi kaugele sõita. Aga teeotsa üles pandud silt, mis teatab, et see on eratee ning taluhoovis on lahtiselt kuri koer, vähendab tublisti veel hetk tagasi meid vallanud optimismi. Ometi ütleme endale sisimas, et oleme Tallinnast, ja põrutame ülbelt hoovi. Nii julged mehed me siiski pole, et autost välja tulla. Ja pole ka kurdid – kole lõrin, kuigi majast, on selgelt kosta. Viimaks avaneb uks, aga sealt ei torma välja hundilaadne elukas, vaid lävele ilmub malbe noor naine.

Pärast ette-taha vabandusi ning põhjendusi, miks nii peremehelikult peaaegu et treppi sõitsime, saame kenasti jutule. Kaunis peretütar Triinu Kaarena selgitab, et ta vanemad said selle koha päranduseks vanaonult. „Loomulikult teadsime, et siin on „Nipernaadi“ üks novellidest üles võetud,“ ütleb Triinu. Lisades, et enne oli talu nimi Suure-Oriku, ent pärast kruntide jagamist sai see nimeks Oriku-Veski. „Ikka selle järgi, et kunagi oli siin vesiveski.“

Väsinult viimase võidu poole

Jätame peretütrega hüvasti ja võtame suuna Häädemeeste peale, kus rullub lahti „Nipernaadi“ filmi viimane novell. „Alles viimases novellis „Seeba kuninganna“, kui kevadest on saanud sügis ja väsinud ning vaene Nipernaadi on saanud oma viimase võidu – pannud Maret Vaa ennast armastama –, kui siis pärast seda tuleb Nipernaadi naine Inriid ja viib ta ära, sest „ühes lume tulekuga peaks ta jälle inimeseks saama“, selgub, et Nipernaadi oli tegelikult üks boheemlik kirjanik.“ See tundeline lõik on Rein Veidemanni raamatust „101 eesti kirjandusteost“.

Ka meie oleme juba natuke väsinud, aga peame kihutama oma viimase võidu poole – otsima üles filmis kujutatud sügistormisel rannal seisva Siimon Vaa (Jüri Järvet) hurtsiku, samas sisimas ette teades, et filmi tarbeks püstitatud hüti on meri juba ammu igavikku uhtunud.

Aga teele: tark kaart ütleb, et Kaurutootsist Häädemeestele on 159 kilomeetrit ning puhast sõiduaega kaks tundi ja viis minutit.

Häädemeeste on pikk nagu soolikas. Esimeseks pidepunktiks on vaid noort propsimeistrit Jaanus Roogi kehastanud Jaan Rekkori mälupilt, et sügistormisel rannal seisev Siimon Vaa hütt ehitati üles Rannametsa külas.

Päev hakkab juba õhtusse vajuma, kui muidu inimtühjana näiva Häädemeeste vahel märkame viimaks kedagi oma koduaias toimetamas. Saame toimeka naisega kenasti jutule ja Tiiu, nagu tema jutust selgub, kinnitab, et Rekkoril oli tuline õigus. Rannametsa on õige koht. Püüame nüüd auto otsa mere poole pöörata, kuid samas taipame, et see on lootusetu ettevõtmine. Rannaäär on maju täis ehitatud ja läbi teise õue sa ikka ei jaluta.

Küll siin Häädemeestel elavad ikka ilusad inimesed, tahaks lausa hõisata, sest hetkel, kui me abitute ja tühjade pilkudega mere poole piidleme, astub ligi Uuno, nagu ta ennast tutvustab. Ja toob selguse majja kahes asjas: mere äärde me siit ei pääse ka läbi nõelasilma pugedes ja et kuigi me oleme Rannametsa külas, on see tegelikult endine Muhu küla.

Nii jääbki meil Siimon Vaa hütt, mis ühe legendi järgi koos roostikuga maha põles, nägemata. Tõenäoliselt oleks jäänud nägemata ka kümme, võib-olla isegi 20 või 30 aastat tagasi.

Olulisem sai nähtud, selgemaks räägitud ja talletatud.

„Ja kõik on nii õhtul hilja,
ja kõik on nii õhtul hilja.“

Kell on kümne paiku neljapäeva, 11. mai õhtul, kui hakkame Häädemeestelt Tallinna poole liikuma. Ees ootavad viimased 162 kilomeetrit ning kaks tundi ja üheksa minutit.

Peas on vaid kaks mõtet: kui kaunis on ikkagi Eestimaa ning kui lahked ja abivalmis olid eranditult kõik inimesed meile õiget suunda või teeotsa juhatama.

Kahe päevaga sõitsime maha 900 kilomeetrit.

Filmikriitikud valisid „Nipernaadi“ Eesti filmiajaloo kuue parima linateose hulka.

Õhtulehe teekond Nipernaadi radadel

Tallinn–Põlula (Lääne-Viru maakond, Vinni vald) 116 km. Põlula–Nurkse (Lääne-Viru maakond, Vinni vald) 4 km. Nurkse–Pältre (Võru maakond, Rõuge vald) 235 km.

Pältre–Vastseliina (Võru maakond, Võru vald) – Põlgaste (Põlva maakond, Kanepi vald) 53 km. Põlgaste–Vidrike (Valga maakond, Otepää vald) – Kaurutootsi (Valga maakond, Otepää vald) 35 km. Kaurutootsi–Häädemeeste (Pärnu maakond, Häädemeeste vald) 148 km. Häädemeeste–Tallinn 168 km.

NB Siia sisse pole arvestatud tiirutamised, Otepääle jm sissesõidud, valedest teeotstest sissesõidud jne.

Koos ümbersõiduga Tallinna Riisipere kaudu seoses suurõnnetusega Pärnu maanteel tuli meil kokku 900 km.

Margus Oopkaup: „Ahv Miika istus mulle pähe ja ega ta sealt enam suurt lahkuda tahtnud. Kõik oma hädad – nii paksu kui vedela – lasi ta mulle pähe.“

„1979. aasta sügissemestril oli meil lavakunstikateedri X lennu näitlejameisterlikkuse õppejõuks Kaljo Kiisk. Imeline inimene ja fantastiline näitleja. 1982. aasta kevadel rääkis Kiisk mulle, Vilma Luigele, Viire Valdmale ja Jaan Rekkorile oma uuest filmist, nimelt August Gailiti „Nipernaadist“ ja andis stsenaariumi. Mul oli väga hea meel, et stsenarist oli minu vaimne autoriteet ja sõber Juhan Viiding. Mina proovifotot ja proovifilmimist ei teinud. Käisin ainult kostüümiproovis. Ma ei tea, kas teisedki neid proove tegid, sest Kiisk tundis meid kuue diplomilavastuse kaudu päris hästi.

Peale kooli lõpetamist 1982. aasta suvel läksin Taagepera lossi veidi puhkama. Ma ei tea, kust Kiisk seda teada sai, aga ükspäev helises telefon ja Kiisk teatas, et homme on esimene võttepäev. Õnneks läks veel samal õhtul buss Tallinnasse.

Järgmisel hommikul saime Tallinnfilmis kokku. Mina pidin mängima Joonatan Nõgikikast. Siis sain teada, et minu kaks teist napakat venda on Egon Nuter ja Paul Poom.

Sõitsime Vastseliinasse. Seal pandi meid elama Vastseliina vanasse mahajäetud haiglasse palatisse number 6 (Anton Tšehhovi novell „Palat nr 6“ on mõistulugu vaimsusest ja vabadusest – J. K.), kus olid kolm raudvoodit ja günekoloogitool. Kuna õhtu oli veel noor, läksid kolm vennakest poodi, ostsid pudeli viina, suundusid lähedal asuvale heinamaale ja hakkasid oma tegelaskujusid arutama.

Ahv lasi pähe, kana rinnale

Järgmisel hommikul sõitsime võtteplatsile. See oli üks päris suur majapidamine – elumaja oli iseenesest väike, aga olid mõned suured abihooned (laut, ait, saun jne). Ja hästi kõrged paplid. Siis tehti mulle üllatus. Mulle anti minu truu sõber ahv Miika. Ahvi peremees ütles, et Miika peab minuga enne võtet veidi harjuma. Aga seltsimees võttis mind kohe omaks, istus mulle pähe ja ega ta sealt enam suurt lahkuda tahtnud. Kõik oma hädad – nii paksu kui vedela – lasi ta mulle pähe. Ükskord pani ka plehku – ronis kõrge papli otsa, aga peremees tõi banaani – tuletame meelde, et aasta oli 1982, ja banaani oli nähtud ainult teles, ning ahv tuli kohe alla tagasi maiustuse järele.

Võttepäevaks oli päevane režiim, st päike pidi olema taevas õiges kohas. Sillart pani kaamera paika, pani ka meid täpselt õigele kohale ja õigesse asendisse. Tegime korraks kaameraproovi, stseeni sisulist proovi Kiisk meiega ei teinudki. Natukene harjutasid Kargiga, kuidas ta meile seletab filmi tegemist. Hoovi peal jalutasid kanad vabalt ringi. Siis hüüdis Jüri, et võte, kõik läksid oma kohtadele, Kiisk hüüdis: „Kaamera – võte“ ja just siis otsustas üks kana ronida Egonile rinna peale, et lasta sinna üks lurts. Naerda ei tohtinud. Kõik hoidsid hinge kinni. Kaamera käis. Ainult Sillart ei saanud kuidagi pidama ja jooksis kaamera tagant minema. Ja kui Kiisk hüüdis „Stopp“, vallandus homeeriline naer. Kiisk ütles oma kuulsa lause „Oh-oh-oo horosoo!“ ja „tehtud“. Duublit ei olnud vaja. Siis tuli stseen, kus vennad otsustavad kodust lahkuda. Sillart pani kaamera paika, aga meiega proovi ei tehtud. Ju me olime piisavalt lollide moludega.

Kark ajas kasse kärbsepiitsaga taga

Siis oli see stseen, kus ema on surnult voodis ja Kark tapab kärbseid. Surnud ema mängis Linda Rammo. Kaamera käis ja siis tegi Kark vinge improvisatsiooni, et üks kärbsepiitsaga surnuks löödud kärbes kukub emale suhu. Meie vaatame seda pealt. Naerda ei tohtinud. Sillart jooksis jälle välja. Lõpuks hüüdis Kiisk „Stopp“, aga seda õuest, sest ta oli sõna otseses mõttes naerust kõveras. Tuli ja patsutas meile ja Kargile õlale ja ütles, et selliseid vennikesi ta ei osanud ette kujutadagi.

Stseen, kus Kark kasse toast välja ajab. Ma ei tea, kust need kassid kokku korjati, aga igatahes oli neid palju. Toodi kõik kööki, kaamera pandi käima ja Kark hakkas kärbsepiitsaga kasse taga ajama. Seal olid maitseainete purgid, mis suure kolinaga riiuli pealt maha kukkusid. See hirmutas kasse veel rohkem ja nad jooksid köögist välja teadmatus suunas. Aga midagi juhtus kaameraga ning võte ebaõnnestus. Pidime ootama järgmist päeva, et kassid uuesti kokku korjata. Ja vaat sulle imet! Kassid tulid umbes poole tunni pärast ise tagasi. Palderjani ei kasutatud.

Filmis on stseen, kus vennakesed arutavad, kellest saab järgmine peremees. Kiisk tahtis, et me oleksime hästi väsinud ja kurnatud olemisega. Käskis meid maja kõrval olevast suurest mäest joosta vähemalt kümme korda üles-alla. Aga ta ei arvestanud, et olime neli aastat iga päev teinud kolm tundi lavalist liikumist. Meil oli võhma, ei võtnud isegi hingeldama. Ent võtterežiim hakkas otsa saama, päike kippus pilve taha. Kiisk ütles, et nüüd peate selle lihtsalt välja mängima. Minu arust me saime hakkama.

Poomi juhitud vanker põrutas äärepealt vastu väravaposti

See stseen, kus vennad sõidavad linna laadale, oleks võinud lõppeda väga halvasti. Vennad istusid vankrisse ja ohjad võttis Paul. Aga Paul ei olnud varem elu sees hobust juhtinud. Paul hüüdis: „Nöö!“ ja hobune pistis jooksma. Paul tõmbas vasakut ohja ja hobune keeraski kohe vasakule, aga me ei olnud veel väravast väljas. Minu jalad olid üle vankri ääre ja ahv jooksis mööda maad meile järele. Ahv oli rihma otsas. Siis toimus kiirreageerimine – ma tõmbasin jalad vankrisse ja ahvi järele. Vankri ja väravaposti vahele jäi ainult kümme sentimeetrit. Paul sai ise ka aru, mis oli juhtunud, ja pidas hobuse kinni. Siis kõik rahunesid kümme minutit. Paul keeldus hobuse juhtimisest, aga Kiisk patsutas talle õlale ja ütles, et sa saad hakkama. Järgmine duubel läks asja ette.

Kui me tuleme tagasi räbalates ja peksa saanutena, siis selleks võtteks andis Kiisk meile vabad käed – tehke endale näod ja kostüümid, nagu ise arvate. Mina mõtlesin välja, et mul võiks olla keegi küüntega üle näo tõmmanud. Kiisale see sobis. Seda grimmi tehti ikka paar tundi. Vatt värviti ära ja siis pandi liimi ja jälle värviti. Lõpuks kleebiti see mulle näkku. Kuna sama grimmiga pidi olema kolm või neli võtet eri päevadel, siis pakkusid grimeerijad välja, et nad seda grimmi maha ei võta, sest nad võivad järgnevatel päevadel kriimude täpse asukohaga eksida. Nii jäigi.

Töötasin siis juba esimest aastat ja esimesi kuid Pärnu teatris ning meil oli külalisetendus Valgas. Agatha Christie „Kutse mõrvale“. Krimka. Keegi ei tohi enne lõppu saada teada, kes on mõrvar. Mulle see grimm istus. Kui Tiia Kriisa mind sellisena nägi, ta lausa karjatas ja küsis, mis juhtus. Ütlesin, et läksin Kiisaga riidu, Kiisk tuli mulle kallale ja tõmbas küüntega üle näo. Tiia läks täiesti endast välja ja käskis mul kiiresti odekolonni peale määrida. Rahustasin ta maha, et see on filmigrimm. Etendust mängisingi selle grimmiga. Publikul võis päris põnev olla, sest ma olin ju ka üks potentsiaalne mõrvar.

Meessoost personal jäi pika ninaga

Veel oli huvitav, kui mindi filmima stseeni, kus Viire tuleb alasti järvest. Kõik valgustajad, nn lavapoisid, autojuhid ja muu meessoost personal oli võttele sõiduks valmis. Siis tuli pettumus, sest järve äärde sõitsid ainult Kiisk, Kark, Sillart ja Viire.

Ma ei tea, kuidas, sest mobiile ju veel ei olnud, aga Ingo Normet helistas Kiisale, et pean olema sellel päeval kell 19.00 Pärnus lasteetenduse „Pöial-Liisi“ proovis. Asendasin ühte näitlejat. Pidin mängima Konna. Auto, millega Pärnusse sõitsime oli veoauto GAZ-53, mille tippkiiruseks oli 60 km/h. Auto värises ja mürises ikka väga hirmsasti. Võttepäev Vastseliinas jäi pooleli. Jõudsime Pärnu õigel ajal. Ingo tuli ja ütles, et lähme lavale. Läksime. Ingo pani lava töövalguse põlema ja ütles: „Tuled sealt paremalt poolt, lava keskel laulad ära oma laulu ning siis lähed orkestri taha püsti seisma.“

„Nii, ja edasi?“

„Rohkem pole midagi. Proov on läbi.“ Kustutas tuled ära ja läks minema. Ma arvasin, et see, mis praegu toimus, oli üks halb unenägu, aga nii oligi. Olin sõitnud üle kolme tunni Eesti ühest otsast teise ja siis toimus „väga tähtis“ proov, mis kestis alla minuti.

Paar päeva oli veel võtteid ja siis oli minu osa tehtud. Võtteperiood oli äärmiselt lahe ja mõnus, sest Kiisk oli ju oma olemuselt ise Nipernaadi.

Kui oli filmi esilinastus ja esimese novelli lõppu tuli Anne Maasiku laul, hakkasin mina ja mitte ainult mina, valju häälega nutma. Nii ilus ja võimas oli.“