GALERII | Tootemikunstnik Silvia Kelle: „Kui hingelind on su maha jätnud, hakkab elus viltu vedama.“

Ükski täpp ega kriips tema mandalatel, amulettidel-ehetel ja seinavaipadel ei ole juhuslik – kõigel on tähendus. Kunstnik räägib, mida üks või teine märk tähendab.

85aastane kunstnik ja luuletaja on soome-ugri rahvaste uskumusi, mütoloogilisi sümbolimärke ja rahvakalendri tähtpäevi uurinud pikki aastaid. Sellise pisiku sai ta juba lapsepõlves vanaisa jutte kuulates.

„Minu vanaisa oli sepp ja tema teadis viis põlve tagasi oma esivanemate jutte ja lugusid. Kui olin väike tüdruk, istusin tihti tema juures sepikojas,“ meenutab Silvia. „Vanaisal oli pikk krussis habe. Kui ta tööd tegi, pistis ta habeme põlle alla, et sädemed habemesse ei lendaks. Ja kui ta puhkas, siis ta rääkis. Ta teadis väga palju. Nagu sepad ikka. Mina olin pere lastest noorim, sellepärast lükati mind sinna sepikotta vanaisa juurde. Seal ma istusin, kui teised väljas mängisid, ära minna ei tohtinud. Aga laps on ju nagu kompuuter, kõik seisab tal meeles. Ja kui ma aastakümneid hiljem hakkasin oma talismane ja ehteid tegema, siis tulid kõik need vanaisa jutud meelde, mida ta oli omal ajal rääkinud.“

Ka täppidel on tähendus

Silvia mäletab, et sügavam huvi sümbolimärkide vastu algas kaheksakannast. „Kaheksakand ehk õnnetäht on meie rahva väga tähtis sümbolimärk – ta hoiab ja kaitseb meid,“ märgib kunstnik. „Hingedeajal, kui hinged külla tulevad, tuleb kaheksakand ukse või akna kohale riputada, siis nad saavad selle kaudu lahkuda ega jää lõksu.“

Aga sümboli tähendusega on isegi täpid, mida võib leida peaaegu igal Silvia tööl.

„Täpp on algsümbol, ürgema sümbol. Kirjuta luuletust või joonista – kui sa hakkad midagi tegema, ükskõik kas sõrmega või pliiatsiga, kõigepealt on täpp. Valgusvihk jätab ka ju täpi,“ räägib ta. „See on uus idee, uus algus. See on kõige esimene sümbolimärk. Kui sa täpist üles liigud, tekib püstkriips. See on taevatugi maa ja taeva vahel – vaimsus. Kõik, mis seisab püsti, on vaimne. Inimene, puud, taimed...“

Horisontaalne kriips seevastu sümboliseerib Silvia sõnul maapinda, silmapiiri ja ka vett. Kui need kaks kriipsu kokku panna, tekib võrdhaarne rist. „See on liitmismärk – mu pereamulettidel on seda väga palju. Ja teda nimetatakse veel ka maailma teljeks.“

Keerates risti diagonaali, 45kraadise nurga alla, saame kaldristi. „Kaldrist on korrutusmärk ja ta tähendab ka partnerlust,“ ütleb Silvia. „Ning veel – kui me palvetame ja seome sõrmed ära, siis pöialdest moodustub kaldrist. Kui hoiame seda südametšakra kohal, siis annab ta palvele jõu. Oma töödes kasutan väga tihti kaldristi, mis on püstkriipsuga läbi tõmmatud. Ruunimaagias sümboliseerib see jõudu. Suhtes aga seda, et suhe jääb pidama.“

Varastatud talisman toob halba

Veel üks oluline sümbol, mis Silviat juba varasest lapsepõlvest saadab, on hingelind. „Hingelinnust rääkisid mulle nii vanaisa kui ka vanaema, kes oli setu naine. Ma mäletan, kuidas vanaema ütles naabrimehele, kellega kogu aeg juhtus igasugu õnnetusi, isegi sileda maa peal komistas ja kukkus, et tal on hingelind kadunud,“ meenutab kunstnik. „Vanaema ütles: „Mis tast rääkida, hinge tsirguke on ta maha jätnu.“ Kui inimene magab, siis lendab hingelind ära. Ta võib lennata teispoolsusesse ja mitte tagasi jõuda, kui sinu kodus või riietel ei ole linnukujutist.“ Sellepärast on väga paljudel Silvia amulettidel justnimelt lind.

Silvia ütleb, et näeb inimese pealt ära, kas hingelind on temaga. „Mõnele inimesele ma oma asju ei müü, sest talle ei ole seda vaja,“ sõnab ta. „Kunagi aastate eest varastati Maaema messil üks mu hingelinnuga pilt ära. Siis ma ütlesin, et need on väga võimsad talismanid, aga kui need varastatakse, hakkab jõud vastupidi tööle ja toob inimesele halba.“

Järgmiseks päevaks oli pilt tagasi toodud. Kes oli selle võtnud, ei tea Silvia tänini.

Paljudel Silvia talismanidel ja ehetel on ka ruunimärgid. „Ruunid on väga suure tähendusega. Neil on hea pool ja halb pool. Tähtis on, millisele poolele sa ruunimärki tehes mõtled – vastavalt sellele hakkab ta tööle. Kui pöörad ruuni tagurpidi, toob ta õnnetust,“ hoiatab kunstnik. „Ka tagurpidi rist või viisnurk on halb märk. Ainult nool võib olla allapoole – see tähendab juurdumist.“

On kontaktis ka inglitega

Mütoloogiast pärit motiivide kõrval kujutab Silvia Kelle oma töödel palju ka ingleid. Inspiratsiooni sai ta ühest kirikuskäigust 90ndate alguses. „Käisin ükskord enne jõule Jaani kirikus. Kirik oli rahvast täis. Tõusime kõik püsti ja lugesime meieisapalvet,“ meenutab ta. Palve vägi oli tol korral tema sõnul nii võimas, et tekitas katarsise. „Ma ei ole elu seeski sellist asja tundnud. Ja siis hakkasin ingleid tegema. Muidu öeldakse, et inglid on mehed. Aga inglil on see isetu, kaitsev armastus, nii nagu emadel. Sellepärast on minu inglid ka naissoost.“

Silvia maagilisi töid saab imetleda ja mõne neist võib-olla ka endale soetada Kirna mõisas, näitusel „Müütilisi mõtteid“. Näitus on avatud augusti lõpuni.