Artemi Troitski: „Noorte nõukogude rokifännide, hipide ja punkarite jaoks oli Eesti muusikaline pelgupaik, kus sai veidi vabamalt hingata.“
„Eestil on olnud minu rokielus eriline roll,“ ütleb Vene roki „ristiisa“ Artemi Troitski, raamatu „Back in the USSR. Roki ajalugu raudse eesriide taga“ autor. „Suures Nõukogude Liidus oli väike Eesti NSV ainukene koht, kus mu lemmikmuusika eksisteeris enam-vähem normaalselt: toimusid ametlikud kontserdid ja isegi suured festivalid, rokkmuusikud lasid välja plaate, rokk kõlas raadios ja isegi televisioonis.“
Eriti sügava mulje jättis Triotskile Tartu. „See on midagi Eesti Oxfordi taolist – väike linn suure maineka ülikooliga,“ kirjeldab Troitski oma teoses. „Kitsad klompkivitänavad, vanaaegsed majad, pargid, künkad, vaikne intellektuaalne elu ja hea õlu. Fantastiliselt hubane koht, kuigi rock’n’roll'iga see väga kokku nagu ei sobi. Linna keskel voolab jõgi. Mai alguses, kui navigatsioonihooaeg ei ole veel avatud, seisavad reisilaevad vaiade küljes kinni. Just neis elasid tavaliselt festivalile tulnud muusikud, nende sõbrad ja sõbratarid. Teades, mis nendel laevadel öösiti toimub, võib vaid rõõmu tunda, et keegi üle parda ei kukkunud.“
Kommentaarid (0)