ÕHTULEHE KOOLILEHTEDE KONKURSI PARIM ARTIKKEL | Direktor Roostik poskalastele: „Sa oled oluline!“

Ühel sügisvaheaja kolmapäevahommikul suundusin Poska poole. Intervjuu pidi algama kell 10, kuid ma jõudsin varem ega saanud kooliuksest sisse. Mind päästis kangelaslik Lauri Mällo, kes juhtus mu kümnendat kellahelistamist kuulma. Pärast väikest intsidenti mahakukkunud kohviga seisin minimalistlikus kabinetis meie kooli tähtsaima naise ees. Järgmise pooleteise tunni jooksul vestlesime inimeseks olemisest, juhtimisest ja elust.

Mari Roostik on Sihkri Sügislehe ilmumise ajaks olnud Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor 461 päeva. Ta arvab, et kuigi ta on selle aja jooksul tunda saanud erinevaid kogemusi, kestab koolijuhiks kasvamine veel edasi. Direktor on õppinud rohkem magama, ta usaldab rohkem ja muretseb oluliselt vähem. Ta on enesekindlam, sest on õppinud aru saama, mida teab ja mida mitte – sellest saab ju järeldada, kus on veel arenguruumi. „Üle pika aja on töö hästi orgaaniline osa mu elust. Ma teengi seda, mida ma päriselt tahan. Selles mõttes olen ma õnnelik inimene.“ Roostikul oli imeline võimalus viimased kolm aastat õppida väga palju meie eelmise direktori Helmer Jõgi kõrvalt ning ta usub, et need karmid kogemused vormisid teda juba enne ametisse astumist.

Oma ametiaja alguses pidi Mari esimest korda elus kooli eelarvet koostama: „Pean tunnistama, et esimest korda elus teen hea meelega vahel Exceli lahti, hakkan seal arvutama ja valemeid sisestama. See on põnev ja annab mingi ülevaate.“

Kõige kummalisemad kogemused on meie koolijuhi jaoks need, kui õpilased unustavad ära, et nad tahavad siin koolis olla. Kui noored ei mäleta enam seda „Oh, ma sain just oma lemmikkooli sisse“ tunnet ning teevad kõik, et sealt ka välja kukkuda. Roostik nendib, et ta ise on väga sellist tüüpi inimene, kes, olles vaeva näinud ja pingutanud, hoiab saavutusetunnet endaga kaasas, et mitte hakata rohkema järele janunema. Ta ütleb: „Ma jõudsin siia, see oli suur pingutus, ma olen hästi uhke selle üle. Miks ma peaksin sellele nüüd vee peale tõmbama?“ Ta usub, et me oleme siin, et õppida mõtlema. Lõppude lõpuks pole vahet, kas ma tean, kuhu see koma käib, sest kõige tähtsam, millega see kool lõpetada, on see, et ma suudan ja oskan mõelda.

Roostik arvab, et ennast ega elu ei tohi nii tõsiselt võtta. See tuleb ajaga, aga tegelikult enda üle nalja tegemine on üks ilusamaid oskuseid, mida inimesed suudavad teha. See oskus on teda ka direktorina aidanud: „Mingil hetkel tundus, et issand, ma olen direktor, ma ei tohi mitte midagi valesti teha! Ma olen kõigest inimene. Ja see, et ma olen otsustanud seda vastutusrikast tööd teha, see on minu valik!” Ta arvab, et kõige keskel ei tohi hakata end ülitõsiselt võtma.

Juhtimine - autod ja me ise

Mari on ekstreemselt – võib öelda, et isegi tüütult – korralik autojuht. Ta pelgab sõita suurlinnades, eriti Tallinnas tipptunni ajal: „Seal on liiga palju ridasid, kollane tuli on roheline ja punane on veidi ikkagi kollane. Kuhu te kiirustate? Milleks üldse suunda näidata?“ Roostik ei arva, et ta on maailma parim autojuht, kuid mõne teisega võrreldes on ta väga korralik – 50 km/h on ikkagi alati 50 km/h. Motikalube Mari teha ei soovi – ta ei ole selline inimene, kes otsib kiirusest adrenaliini. Küll aga meeldiks talle mõne mootorratta või Vespa tagaistmel istuda.

Enesejuhtimise teemal on meie direktorist tehtud meem, mis seisab siiani üleval Poska Meemide Instagrami lehel. Maril on tõesti rutiinid, mida ta teeb igal hommikul ja üks neist on kirjutamine, mis on tema jaoks väga oluline. (Võtab kapist välja oma seitset hommikupäevikut.) „Ma luban, et ma panen need seifi ära, keegi ei pea neid siia otsima tulema,“ viskab ta nalja. Roostiku tavaline hommik läheb nii: äratus, kohv, kirjutamine, audioraamatu kuulamine, koristamine ja toimetamine. Ta on langetanud otsuse, et isegi kui ei ole tuju kirjutada, teeb ta märkmiku lahti ja paneb kirja, et ta ei taha kirjutada: „I will always show up (pean alati endale antud lubadusi - ingl k), isegi kui ma ei taha.” Pärast toimetamist teeb ta trenni, käib pesemas, paneb riidesse, sätib end valmis ning läheb tööle. Mari arvab, et tema nädalavahetuse rutiin ei erine palju tööpäevadest, teeb ikka samu asju, vahel lihtsalt pikema ajaperioodi jooksul.

Nagu ka kabinetist näha, on direktor Roostikule väga oluline kord. Selleks, et mõtlema hakata, peab olema ruumi ja selgust: „Ma olen kogu aeg mõelnud, et mul tegelikult vist ikka on mingi OCD (obsessiiv-kompulsiivne häire - toim),“ sõnab ta naljaga.

Selle kõige põhjal võiks arvata, et Poska koolijuht on alati kõige korralikum inimene olnud ja end imeliselt juhtinud, kuid päris nii see ei ole. Enesearengu teekond algas pärast ülikooli ning gümnaasiumis oli Mari enda sõnutsi Tüütu Ninatark, kellele meeldis vaielda ja arutleda. „Arvan, et ma mingites asjades võisin lohakas õpilane olla, aga nendes asjades, mis mind huvitasid - ajalugu ja kirjandus - oli mul mingit teatud distsipliini,“ meenutab ta.

Samas oli Roostik initsiatiivikas: nad alustasid klassikaaslastega Rakvere Reaalgümnaasiumis lennuülese muusikali-traditsiooni, mis kestis peaaegu kümme aastat. Kokku osales muusikalis umbes 90 inimest, seega võib justkui öelda, et Maril oli oma väike juhtimisprojekt juba toona. Muidugi olid kõigil oma hobid ja sõbrad, kellega väljas käia. Mida polnud, oli valu minna sotsiaalmeediasse: „Meil polnud nii palju võimalusi selles mõttes, küll aga oli meil võimalus kasvada koos üliägedaks lennuks.“ Roostik arvab, et talle on organiseerimine alati meeldinud ning tunneb puudust Poska isiklikust aulast, kus saaks teatrit teha või külalisi võõrustada.

Rääkides juhtimisest ja produktiivsusest, on ajul mingi potentsiaal, mida tuleb ära kasutada. Mari töötab näiteks hommikuti paremini, mõned on aga täielikud ööinimesed. „Ma olen eluaeg teinud seda viga, et ma tulen tööle ja hakkan meilidele vastama, aga meilidele vastamine võtab hästi vähe ajuenergiat ega nõua pingutust. Küll aga nõuab pingutust millegi uue loomine, millegi analüüsimine. Seda osa olen ma natuke oma töörutiinides küll ümber teinud,“ toob ta välja.

Huvid-hobid-kired

„Ega ma niisama seda eesti keele ja kirjanduse eriala valinud. Kui ma kunagi suureks saan, siis ma ikkagi tahan kirjanikuks saada,“ alustab Roostik. Talle on olulised ilusti sõnastatud mõtted ja sõnadega mängimine. Ta usub, et teatud valdkondades on ta ka ise sõnadega väga osav, kuid soovib veel õppida, kuidas seda osavust säilitada ka silmast silma. Tema versioon kirjanikuks saamise nimel töötamisest on mõtlemine ja võib-olla see ongi omamoodi viis, kuidas lugusid kirja panna. Sellele aitab kindlasti kaasa ka detailimälu: Mari märkab palju pisiasju ja need jäävad talle meelde. Näiteks võib ta istuda kohvikus ja people-watching’ut teha ehk jälgida inimesi, nii ju valmivadki lood meie peades. Samuti paneb see mõtlema: me tegelikult ei tea, kust keegi tuleb või miks ta nii käitub. „Kui me suudame sellele mõelda, mida see inimene läbi elab, kes su kõrval on, siis õpime mitte neid ennatlikke hinnanguid andma,“ sõnab Roostik.

Ta loeb palju, mõtleb ja arutleb, veedab sõpradega koos aega. „Ma olen mõelnud, et peaks äkki uuesti tantsima minema, alustama uuesti nullist,“ ütleb Roostik ja räägib mulle, et läheb üks päev harrastajate balletti. Samuti naudib ta moodi, loeb sellest artikleid, märkab seda ja käib kohtades, kus ta saab seda kogeda. Mari väidab, et ta kirg on siiski inimeseks olemine. Elu tuleb nautida ja endale meelde tuletada, et kui on väga halb olla, läheb see alati mööda. „Iseenda lahtimuukimine on mu suurim kirg, et aru saada, kes ma siis selline olen,“ möönab ta.

Mis teosed ja autorid teda mõjutanud on? „Kümme aastat tagasi ma arvasin, et elulood on mõttetud.“ Muidugi toona ei teadnud ta ka, milliseid ägedaid inimesi ja elusid maailmas olemas on. Roostik on õppinud võtma raamatutest seda, mida vajab, ta ei karda raamatut vahepeal ka pooleli jätta. Üks lemmikuid autoreid on Robin Hobb, kes kirjutas 12-raamatulise sarja nimega „Fool’s assassin“. Selles raamatus leidub nii müstikat, maagiat, sõda kui inimeseks olemist, mis Mari fantaasiat palju kujundanud: „Mulle meeldib kohutavalt unistada, ma võin seda väga palju teha. See raamat viib mind kuhugi teise maailma.“ Ta toob enda kujunemisel oluliste teostena välja ka Tara Westoveri „Haritud“ ning Jocko Willinku „Juhtimise strateegia ja taktika“. Roostik nendib, et raamatusoovituste küsimine on muutunud omamoodi õpitud abituseks: „Täpsusta – mida sa lugeda tahad? Mis sind praegu huvitab? Mis teemadega sa pusid?“

Uskumused

Esoteerikasse Poska direktor ei usu. Küll aga kõndis ta iga päev 12 aastat järjest kooli minnes üle kanalisatsiooniaugu nii, et nägu oli taeva poole, sest keegi oli talle kunagi öelnud, et üle kanalisatsiooniaugu kõndides peab taevasse vaatama. „Ma usun sellesse,“ tsiteerib Mari enda tuttavat, „et kõik asjad maailmas juhtuvad kaks korda, kui sa neid väga tahad: ühe korra su peas ja teist korda päriselt.“ Ta arvab, et kui mingid asjad vabaks anda ja luua oma peas selgus, siis olukorrad lahenevad ja saab kogeda uusi asju. Kui nüüd järele mõelda, võib lahti laskmine tõesti suures osas olla hea, lahke ja sõbraliku elu võti.

Samuti usub Roostik, et inimestelt tuleb väga vähe oodata, sest nii saab kõige eest tänulik olla. On oluline, et need võimalused olemas on. Inimestel on vaja midagi, mida uskuda. Mõtestamiseks on meile kättesaadavad igasugused abivahendid ja vahet pole, mida keegi kasutab, aga see töö tuleb Mari arvates igaühel ise ära teha.

Mingites olukordades ei saa vaielda ja filosofeerida. „Kirjand tuleb valmis kirjutada täpselt sellises vormis, nagu see on ette antud. On ühed vead, mida ei tohi teha, on viis, kuidas saab oma mõtteid väljendada.“ ütleb Roostik. Ta arvab, et seni, kuni kirjand on seaduses riigieksami tingimus, tuleb see ära teha. Sellel hetkel, kui seda enam ei pea tegema, saab hakata seda teemat teistmoodi mõtestama. Samamoodi on ju matemaatikaga: „Matt ei saa selgeks, kui ülesandeid ei lahenda!“

Mari on mingitel teemadel väga kindel ja konkreetne, aga ta ei väida, et ta teab kõike. Kui me temaga feminismist räägime, ütleb ta, et alles mõtestab seda enda jaoks. Roostik arvab, et beebina me ei tunne, et meie sugu meid oluliselt mõjutaks, raamidesse panemine hakkab toimuma hiljem. Tema meelest on poistel rohkem ruumi piiridest üle astuda ja end avastada: „Kui tüdrukud kaklevad, siis see on disaster (katastroof – ingl k), kui kutid kaklevad, fine by me (hästi – ingl k).“

Kuidas ta seletaks feminismi olulisust noorele inimesele? Mari sõnul teeks korraliku hommikuse ettevalmistuse, et teada saada, mis on noore eelteadmised, mida ta suudab vastu võtta, milliseid seoseid luua ja millega suhestuda. Marile ei meeldi, kui tema poole pöördutakse tiitliga Sina Noor Naine. Tema arvates ei oma vanus ega sugu mingites kohtades rolli. Kõige olulisem on aga see, et me ise suudame sellistest misogüünsete alatooniga fraasidest üle olla. „Mulle meeldib, kui inimesed on võrdsed, kui neid koheldakse sõltumata nende soost või seksuaalsest orientatsioonist. Mulle on oluline ka see, et me annaksime kõigile võrdse võimaluse end tõestada,“ mõtleb Roostik ja ütleb, et võrdsuse juures räägime ka sellest, et igaühele tuleb anda võimalus.

Kuidas aidata ennast ja teisi?

Kui tööpäev läheb aia taha ja motivatsioonipurk on tühi, ootab Marit kodus koer Sume: „Ta on nii nunnu! Ajab närvi ka, aga teeb mu tuju ikka heaks.“ Poska direktor tunnetab, et peale keerulist päeva aitab teda aga kõige rohkem see, kui ta saab olla täpselt nii, nagu ta vajab. Mõnikord on lahenduseks jalutuskäik või poetiir, mõnikord koristamine, muusika kuulamine või sõpradega kohtumine. On oluline, et me ise otsustame, mida vajame: mitte keegi teine ei saa meile öelda, et see tegevus on vale. Et aga teada, mida me mingis olukorras vajame, tuleb ennast tundma õppida.

Maril – nagu meil kõigil – on nädalavahetusi, kus ta ei tõuse diivanilt, vaid tellib Woltis süüa ja vaatab Netflixi. „Ma võin krimkasid lugeda ja kuulata nii, et ma ei tee vahet, kas on päev või öö, see on mu täielik guilty pleasure (patune nauding – ingl k),“ toob ta näiteks. Ta meenutab, et varem oli selline puhkus tema jaoks raske, sest ta ei suutnud aktsepteerida, et raiskas taas ühe päeva, kus oleks saanud midagi õppida või teha. Praegu aga suudab ta selliste nädalavahetustega rahu teha: „Kuna olen palju lugenud ja püüan seda rakendada, siis olen hakanud aru saama, et ma ei saa olla 7 päeva nädalas 365 päeva aastas Supernaine. Ma ei suuda.“ Siiski teeb ta igat pärast sellist nädalavahetust taas järgmine hommik oma rutiine, et elu oleks tasakaalus. Mari Roostik on inimene nagu igaüks meist, ka tal on vaja vahel hinge tõmmata, mõnikord võib hingetõmme kesta 4-5 nädalat. Koolijuhi sõnul on oluline, et isegi kui meie heaolu on sinusoid, peab selle keskmine olema „Mul on okei“ tase.

Konkreetseid perfektsionistlikke kalduvusi Roostik endas ei leia, kuid toob välja, et tahab asju õigesti teha. „Kui on ikka silt, et läbipääs keelatud, siis ma ei taha sealt läbi minna. Mingeid selliseid asju mulle ei meeldi üldse teha, need on hästi ebamugavad. Ma tahaks pigem asju õigesti teha, aga who knows (kes teab – ingl k), mis see õige on,” seletab ta omaette mõtiskledes. Õpilasi on ta püüdnud aidata kuulamise ja küsimisega. Mari arvab, et õpetajana suutis ta küsida õigeid küsimusi ja panna selle kaudu inimesed endast rääkima. Ta tuleb tagasi mõtte juurde, et iga inimest on siin maailmas üks ja ta on oluline. Et aidata, tuleb luua keskkond, kus õpilane tunneb end turvaliselt ja väärtuslikuna. Iga inimese sees on vastused olemas, vahel on lihtsalt vaja abi, et need sealt välja saada, neid mõtestada, peegeldada ja kellegagi põrgatada. Roostik teab, et kurjusega siin maailmas midagi head ja jäävat ei teki: „Lahkuse, armastuse ja mõistmisega - see tee on palju pikem ja oluliselt keerulisem - saavutab rohkem ja see on jääv. See tee on alati õige, kui see vähegi võimalik on.“

Kuidas saaksime aidata hetkel Iraanis islamirežiimi vastu võitlevaid inimesi? „Ma arvan, et ainus asi, mida saad maailmale, ühiskonnale, sõpradele, perele ja iseendale pakkuda, on see, et sa teed täna tööd siin iseendaga ja samal ajal oled teadlik sellest, et kuskil mujal on nii.“ Ta arvab, et tuleks pingutada selle nimel, et ühel päeval on meil rohkem teadmisi ja me saame aru, kuidas asjad käivad. Ühe režiimi kukutamine ei sõltu meist täna, küll aga sõltub see meist homme. Mina ja sina saame täna teha väga palju maailma heaks, kui me huvitume, oleme teadlikud ja lahendame oma pusad siin ära. Kui me enam ei tea, kui meid ei huvita, siis ei juhtu mitte midagi. See ongi see, mida me saame teha – huvituda ja hoolida.

Parima artikli autor: olen üllatunud, aga tänulik

Geidi Raud

Meisterliku artikli auhinna sai Jaan Poska gümnaasiumi abiturient Kristin Tõnisson persooniloo eest Poska kooli direktoriga. „Olin väga üllatunud, aga hästi tänulik ka, et mingeid panuseid märgatakse. Sain pärast seda esimest korda elus Poska gümnaasiumi Facebooki lehele. Kõik soovisid õnne,“ rõõmustab Kristin, et ka koolipere märkas tema ajakirjanduslikku edulugu.

Mida arvas võidust aga koolidirektor Mari Roostik, kellest esikohale tulnud artikkel rääkis? „Arvan, et ta on uhke. Ma ei ole temalt veel otse sõnumit saanud, arvan, et tal on väga kiire. Ta on väga tore inimene, arvan, et ta on väga õnnelik.“

Noor ajakirjanik sõnab, et tulevikus soovib ta jätkata kirjutamist teemadel, mis on päriselt olulised. „Mulle hullult meeldib tõmmata tähelepanu ühiskonna probleemkohtadele – heita valgust nendele või kirjutada persoonilugusid. Arvan, et see on ka üks mu lemmikuid [žanreid].“

Kristini sõnum teistele meisterliku artikli kategoorias parima koolilehe konkursil osalenud noortele autoritele on ühene: „Proovige edasi! Nagu Õhtulehe peatoimetaja [Martin Šmutov] mulle just ütles – vigadest saab ainult õppida!“

Sisukatest artiklitest leidsid veel äramärkimist Annabel Agasilla intervjuu kooli matemaatikaõpetaja ja tema lapselapsega „Suur ja väike Tamm“ (Gustav Adolfi gümnaasium), Miia Isabel Anipai huumorikas vaatlus kooli garderoobis „Linnuvaatlus aatriumis“(Hugo Treffneri gümnaasium), Reena Mikseri meelelahutuslik analüüs õpetajate kaunistatud piparkookidest „Paljastavad piparkoogid“ (Tallinna reaalkool), Rebekka Katariina Vihurila intervjuu tuntud koolitajaga seksist ja suhetest „Armastuseruum – intervjuu Epp Kärsiniga“ (Gustav Adolfi gümnaasium), Oskar Põldvee ausalt ja humoorikalt kirjutatud päevikuvormis ülevaade „Oskari koolinädala kokkuvõte 16.01–22.01.2023“ (Paide Hammerbecki kool), Eke Toominga internetikommentaariumi vaatlus „Nädal Delfi kommentaariumis“ (Tallinna reaalkool) ja Kaisa Vaheri lustakas ühistranspordikasutajate välimääraja „Klassikalised kaaslased bussipingil“ (Tallinna reaalkool).