30 AASTAT RÄÄKIMATA LUGU: kuidas Pätsi ja Laidoneri salatoimikud Moskvast Tallinna jõudsid (5)

Aprillikuus riigiprokuratuuris endise prokuröri Heino Tõnismägi uue raamatu „Ülekohtu toimikud 2“ esitlusel haaras mul ootamatult hõlmast endine riigiprokurör Alar Kirs. Kirs teatas, et ma peaksin Tõnismäelt hoopis selle välja uurima, kuidas too Moskvast president Konstantin Pätsu ja kindral Johan Laidoneri uurimistoimikud ära tõi. „Uuri välja. See lugu vajab ärarääkimist,“ veenis Kirs. Tundub uskumatu, et sellist lugu pole senini avatud. Netiavarustest leiab paar lakoonilist märget, et Heino Tõnismägi need toimikud Moskvast tõesti hankis, kuid mis ime läbi tal see õnnestus?

Kui meie rahvusarhiivis on need toimikud füüsiliselt olemas, siis näiteks Läti president Karlis Ulmanise toimik lebab siiani Moskvas ja lätlased pidid leppima pelgalt valguskoopiaga. Miks meil õnnestus ja teistel mitte?

Eksprokurör Tõnismägi vastab telefonis ajakirjanikule esmalt, et mis selles loos nüüd ikka „nii väga“ erilist on, kuid nõustub kohtuma. Ja räägib lõpuks hingelt ära olulise loo, mis on täis uskumatut vedamist.

Et asjast aru saada, peab teadma, et protsess algas juba 1988. aastal ehk neli aastat enne seda, kui Tõnismägi heas usus ja õnnele lootes Moskvasse sõitis. Nimelt algas kogu NSV Liidus kommunismirežiimi ohvrite rehabiliteerimine, mida vedasid liiduvabariikide prokuratuurid. „Eks ka meie saatsime Moskvasse julgeolekukomiteele palve oma inimesed rehabiliteerida,“ ütleb toona Wismari tänaval prokurörina töötanud ajaloohuvilisest Tõnismägi.

KGB näppe taha ei saanud

Nii saadi impeeriumi avarustest kätte tohutul hulgal süüdimõistetute – hukatute või surnute – toimikuid. Seal, kus inimese saatuse üle oli otsustanud erinõupidamine, sai rehabiliteerimisotsuse teha prokuratuur. Kui inimene oli mõistetud süüdi tribunali poolt, tuli tema toimik saata arutamiseks Eesti ülemkohtusse.

Just selliste materjalidega töötades tekkis toonasel prokuröril küsimus, mis on saanud Eesti Vabariigi kahe tähtsaime mehe – president Konstantin Pätsi ja kindral Johann Laidoneri toimikust. Tõnismägi sõnul oli KGB Eesti osakonna juht Rein Sillari öelnud, et nende sellekohasele päringule ei vaevutud Moskvast isegi vastama.

Sarnaselt KGBle oli ka prokuratuur rangelt tsentraliseeritud asutus, mis allus Tallinnas otse Moskvas asuvale NSV Liidu peaprokuratuurile. Ja kui impeeriumi varisemisega läks 1992. aasta 29. jaanuaril laiali ka liidu prokuratuur, tekkis Tõnismäel idee seal ise õnne proovida. „Mind ju huvitas, kus meie kunagiste liidrite toimikud ikka on,“ ütleb ta.

Nii palus Tõnismägi toonaselt peaprokuröril Leo Urgelt endale Moskva komandeeringut ja volitust, võtmaks Eesti prokuratuuri nimel Moskvast vastu Eesti Vabariigi dokumentatsiooni, eriti president Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri toimikuid. Ja seda kõike nende rehabiliteerimise otsustamiseks, räägib Tõnismägi.

Ta lootis Moskvasse jõudes puhtalt isiklikele tutvustele. Tõnismägi pidanuks vähemalt Moskvas oma mees olema. Nimelt oli ta varasematel aastatel korduvalt Eestis võõrustanud kolleege peaprokuratuurist, kui nood Eesti allasutusi inspekteerimas käisid. „Näitasin neile Tallinna, sõidutasin Viimsisse, kus Kirovi kalurikolhoos oli ehitanud töölistele uhked elamud. Rääkisin et töötaja saab aastas tööandja arvel uue ülikonna. Nad olid väga vaimustuses. Ütlesid, et näete – teie elategi Eestis juba päris kommunismis,“ meenutab ta.

Tallinnast väljas käis Tõnismägi inspekteerijatega Narvas ja Sillamäel, sest Tartusse või kuhugi mujale eestimeelsesse kohta ei julgenud ta kontrollijaid viia. „No seal oleks hakatud neile äkki kriitilisi küsimusi esitama. Aga Narva kandis olid prokurörid väga rahul – seal olid tööl peamiselt Venemaalt Leningradist koolist värvatud prokurörid ja nende jaoks oli Eesti elustandard nagu unistus.“

Saatuslik tutvus

Ühel sellisel Narva sõidul sai Tõnismägi nii tuttavaks peaprokuratuuri personalijuhiga. „Me polnud kumbki napsu- ja naistemehed ja nii me rääkisime selle autosõidu ajal, kuidas tal on plaanis suvila ehitada. Mis tal selleks vaja on,“ meenutab Tõnismägi.

Nüüd rongiga Moskvasse sõites lootis Tõnismägi, et need tutvused võivad talle kasuks tulla. Oma volitusega peaprokuratuuri astudes saadeti ta otsejoones julgeoleku järelevalve osakonda. „Sealt vastati, et ei, ei… Minu küsitud toimikud on siiani salajased ja neid Moskva teile üle ei anna,“ räägib Tõnismägi. „Ma ei tahtnud niisama alla ka anda. Kuna ma teadsin ju nende personalijuhti, siis mõtlesin, et pean veidi temaga nõu, et kuidas edasi.“

Siin naerataski Eesti prokurörile õnn. Selgus et kaadrijuhist oli saanud vahepeal palju suurem ülemus. Tõnismägi tuttav oli edutatud nimelt liidu peaprokuratuuri parteikomitee juhiks. See tähendas väga uhkeid paguneid ja suurt otsusõigust.

„Tema tundis mind muidugi kohe ära,“ räägib Tõnismägi. „Küsisin, et kas ta ikka tunnustab käimasolevat uutmist ja perestroikat. Ta vastas, et muidugi tunnustab. Ma siis ütlesin, et no vot, me Eestis tahaks sama joont ajada, aga meil pole meie riigijuhtide vanu toimikuid. Ta küsis, et kus need siis on? Teie julgeolekuarhiivis.“

Järgnes Tõnismäe monoloog, kuidas eesti rahvas ei mõistaks neid, kui nood töötaks uuenduste vastu ja toimikuid edasi varjatakse. „Ta ütles seepeale vaid, et vaatame asja ja tulgu ma homme tagasi,“ räägib Tõnismägi. Maganud öö Moskva uhkes Rossija hotellis, suundus Tõnismägi järgmisel hommikul tagasi Puškinskaja tänaval asuvasse peaprokuratuuri. „Minu tuttav ülemus ütles mind nähes, et tule, läheme koos osakonda. Ja kui me siis seal ühest uksest sisse astusin, siis oli seal laual selline (Tõnismägi näitab rohkem kui meetri pikkust) virn toimikuid. Kohe mitukümmend tükki. Ütles, et palun, siin on teie soovitud toimikud ja loodetavasti läheb teil seal Eestis kõik ikka hästi.“

Portfellist jääb väheks, appi tuleb RAF-buss

Tõnismägi sõnul sattus ta seepeale suurde kimbatusse: „Et mis ma siis nüüd teen ja kuidas selle Eesti kalli vara sealt oma väikeses portfellis sealt ära viin.“ Ta sammus otsejoones Eesti saatkonda ja palus sealt transporti tähtsate dokumentide kiireks transpordiks. „Suursaadik Jüri Kahn andis mulle saatkonna RAF-bussi koos juhiga. Sõitsime tagasi prokuratuuri, kirjutasin seal üleandmise aktile alla ja vedasime koos need toimikud bussi. Saatkonnas tegi suursaadik oma seifi lahti, tõstsime toimikud sinna ja ta lubas, et saadab need diplomaatilise postiga kohe Eestisse.“

Kuid kõige olulisemad – Laidoneri ja Pätsu toimikud – sinna seifi ei jõudnud. Need oli ajaloohuvilisest prokurör vargsi oma portfelli poetanud. „Ma ei raatsinud riskida, et need kuskil kaduma lähevad. Ja eks ma olin ka uudishimulik veidi ning lootsin neid tagasiteel rongis kupees lugeda.“

Nii juhtuski, et Tõnismägi istus juba samal õhtul nende ülisalajaste toimikutega oma neljases kupees ülemisel naril. Naabriteks pealinnas toidureisil käinud vene mammid, kes Moskva lähiümbruses oma keeduvorsti täis kottidega maha läksid.

„Ega siis need mammid aru saanud, et minu käes olid nii tähtsate inimeste toimikud. Ma sain seal aga kohe aru, miks neid toimikuid meie KGBle üle ei antud. Seal oli peal lause – anda välja ainult juhtkonna korraldusel. Vaat niisugune materjal. Öösel magama heites panin need igaks juhuks omale pea alla, et mõni varas neid juhuslikult minema ei viiks.“

Tallinnasse jõudes helistas Tõnismägi ajaloolasele Margus Ilmjärvele ja teatas, et tal on ajaloo seisukohalt huvitavat materjali, mida tuleks nüüd kiiresti uurida. Nii ilmuski aasta hiljem Ilmjärvelt uurimus „President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees“.

Miks ajaloohuvilisest prokurör ja hilisem ajalooraamatute autor ise seda kirja panna ei söandanud? „Ma kartsin et ise neid lugedes raiskan hea materjali ära. Et siin oleks vaja toimikute hindamiseks ajaloolasest proffi, kes taustu teab,“ räägib Tõnismägi.

Tõnismägi mäletab, et Laidoner oli neis toimikuis vang nr 11, ja Päts vang nr 12. Kuid miks neid toimikuid nii hoolega varjati? „Seepärast, et seal toimikutes tuleb välja oluline fakt – Pätsi ja Laidoneri hoiti esimesed 11 pikka aastat kinni ilma igasuguse otsuseta. Ka formaalset otsust nende kinnipidamiseks polnud. Ei tribunali ega troika otsuseid,“ räägib Tõnismägi.

Rääkisin selle loo lõpuks ära

Nende väidetavaid kuritegusid hakati uurima alles 1952. aastal. Laidoneri näiteks süüdistati kodumaa reetmises ja töölisklassi vastu sõdimises. „Aga Laidoner oli nutikas mees – ta palus asja juurde võtta Tartu rahulepingu teksti, kus on sõnaselgelt kirjas, et pooled kohustuvad mitte kasutama sanktsioone sõjas osalenute vastu. Lisaks protesteeris ta, et kuidas saab tema vastutada Vene seaduste ees, kui tema sõdis hoopis Eesti seaduse järgi. Et kuidas sai tema kodumaad reeta, kui ta kodumaa on Eesti, kelle eest ta sõdis?“

Sellest hoolimata mõisteti Laidonerile 1952. aasta 16. aprillil 25 aastat vangistust kodumaa reetmise eest ja ta suri vähem kui aasta pärast, 13. märtsil 1953 Vladimiri keskvanglas. Konstantin Päts mõisteti 1952. aasta 29. aprillil seevastu sundasumisele, mis muudeti veidi üle kahe aasta hiljem sundraviks. Hiljem leevendati seda tavaravi režiimiga, kuid vabalt koju minna Pätsul ei lastudki. Tema tegeliku isiku varjamiseks oli Pätsu meditsiinidokumentides kirjas nimi Johannes Päts. Päts suri 18. jaanuaril 1956. aastal Buraševos Kalinini oblastis.

Pätsu ja Laidoneri toimikute Moskva karukoopast kättesaamine on kangelastegu, mida on keeruline ülehinnata. Mis Tõnismägi ise arvab oma üle kolmekümne aasta tagusest kangelasteost? „Ah see on tegelikult väike asi. Aga kui te seda lugu tahate tõesti teada, siis ma rääkisin selle nüüd lõpuks ära,“ ütleb ta.

Teooria: Katõnis plaaniti ka Eesti ohvitseride massimõrva

„See asi (kommunismiohvrite rehabiliteerimise protsess – RB) kestis meil prokuratuuris mitu aastat. Komisjoni esimees oli Ülo Roots, üleliidulises justiitssüsteemis küll kõrge, ühe tärni kindral, kuid hingelt tõeline Eesti mees,“ räägib Tõnismägi. „Minu ülesanne oli leida neid rehabiliteerimistoimikud läbi vaatavaid spetsialiste – kas pensionil olevaid kohtunikud, prokurörid või miilitsauurijad. Kümme inimest vaatas neid toimikuid läbi. Prokuratuuris laual olid vaat selliseid virnad (Tõnismägi näitab käega enda näo kõrgusele – RB). Rehabiliteerisime korraga nii näiteks 40 Eesti ohvitseri…“

Siinkohal räägib Tõnismägi oma teooria, kuidas Eesti ohvitserid sõidutati Venemaal Smolenski suunas ja üks rongis olnud ohvitser dokumenteeris kogu seltskonna ja rongi teele jäänud kohanimed märkmikusse. Ta lasti hiljem sellepärast küll spioonina maha, kuid tänu neile märkmetele teame nüüd, et eestlased jõudsidki Katõni, mida maailm tunneb Poola armee eliidi mõrvalaagrina.

Eesti ohvitserid teadsid toona Katõni saabudes üksnes seda, et see oli Poola ohvitseridest kuidagimoodi tühjaks jäänud. Poolakate massihauad leidsid alles hiljem ümbruse metsadest sakslased. Siis algas aga ootamatult sõda, eestlased pandi kiiresti uuesti rongile ning sõidutati rindelt eest ida poole. „Sinna Katõni toodi samal ajal veel Läti ja Leedu ohvitsere,“ räägib Tõnismägi. „Tõenäoliselt oli nendega sama plaan, mis poolakatega – nad sealsamas metsas maha lasta. Vaat selline lugu.“