„Kõik Beau hirmud“ (2023) - Joaquin Phoenix.
Foto: Kaader filmistAri Aster on lavastajana teinud ainult 3 täispikka filmi, millest viimane „Kõik Beau hirmud“ („Beau is Afraid“) on värskelt kinodesse jõudnud. Tema varasemad filmid „Midsommar“ (2019) ja „Hereditary“ (2018) on mõlemad kiidetud ja tänaseks saavutanud kultusliku õudusfilmi staatuse, seega ootused kolmandale olid kõrged. A24 stuudio lihtsalt andis mehele kõik raha ja vabaduse, et teha mida iganes to soovib. Tulemuseks on käkerdis, mis hädasti oleks vajanud mõne produtsendi ülevaadet nii narratiivis kui monteerimisel. „Kõik Beau hirmud“ on kolm tundi sisutühja metafoori ja kunst kunsti pärast ideele rajatud soperdis.
Filmi žanriks on määratud komöödia, draama ja õudus ning kahjuks pean teatama, et see ei ole mitte ükski neist. Naermine on rohkem selline piinlik ha-ha kui tõsine naermine. Draama puhul eeldaks mingisugust narratiivi ja karakterit, mida ei ole kumbagi. Ja ainukene õudus siin on selle filmi massiivne kolmetunnine kestvus. Seda ikka andis läbi istuda, sest aeg jäi kohati ikka täiesti seisma ja võitlus unega muutus tõsiseks ettevõtmiseks. Aster proovib olla sügavamõtteline, kuid tegelikult viskab lihtsalt tühjad metafoorid suvalises järjekorras ühte ritta ja loodab, et mõne vaataja aju jookseb kokku.
Kommentaarid (0)