ARVUSTUS | Issi enam ei naera. Draama-komöödia „Superkoomik“ otsib sügavast leinast kaotatud naeratust
Jenny Jägerfeld on Rootsi psühholoog ja kirjanik, kelle raamat noore tüdruku eneseotsingust läbi leina müüs nagu soe sai ja täna seda füüsilisel kujul leida on peaaegu võimatu. Eelmisel aastal valmis selle teose põhjal komöödia sugemetega draama „Superkoomik“ („Comedy Queen“), mis uurib 13-aastase Sasha elu peale ema enesetappu. Keeruline teema nagu suitsiid läbi lapse pilgu on õpetlik ja kurb samal ajal. Tütar, kes ei mõista ema otsuseid ning näeb vaikselt omaette nutvat isa, võtab endale ülesande tuua tagasi tema kaotatud naeratus. Ja selle jaoks pole vaja teha muud kui hakata koomikuks.
Filmi peategelane on 12-aastane Sasha, kes peab hakkama saama pärast seda, kui tema ema on endalt elu võtnud. Sasha koostab ellujäämisnimekirja, et mitte olla ema sarnane: ei tohi lugeda raamatuid, hoolitseda ühegi elusolendi eest, tuleb ära lõigata kõik oma juuksed ja saada superkoomikuks. See viimane, aga võib-olla isegi kõige olulisem punkt peab aitama isal jälle naerda, mida ta ei ole teinud sellest ajast kui tema abikaasa suitsiidi tegi.
Keerulised teemad on tehtud veidi kergemaks
Kuigi „Superkoomik„ tegeleb raskete ja keeruliste teemadega isegi täiskasvanute jaoks, siis ta teeb seda taktitundeliselt ja lootusrikkalt, näidates, et ka kõige suuremas mures on tegelikult lahendus olemas. Suurimaks ravijaks on muidugi aeg. Filmi režissöör Sanna Lenken peamine sõnum on lootus ja lähedastele toetamine, olgu selleks siis perekond või sõbrad. Lastega surmast ja leinast rääkimine on keeruline, aga „Superkoomik“ saab sellega hakkama. Lugu seob omavahel traagika ja koomika kui näide, et kõige tähtsam on mitte jääda raskete tunnetega üksinda.
Sasha rollis astub ülesse tundmatu Sigrid Johnson, kes käitub nagu oma ala veteran. Sellised tugevalt emotsionaalsed rollid on näitleja jaoks rasked ning olen alati üllatunud kui andekad osad lapsed on. „Superkoomiku“ põhiline liikumise suund on leina vabastamisel, sest vastasel juhul elu jääb seisma. Sasha näeb, et isa ainult nutab ning on unustanud naerda, siis tema isa samal ajal märkab noore tütre pisarate puudumist. Ja film ongi sellest teekonnast, kus tütar otsib endast võimet nutta ja isa proovib uuesti naerda.
Miks ema nii tegi kui ta Sashat armastas?
Olin teismeline kui oma isa kaotasin ning mõistan seda Sasha viha oma ema vastu. Süüdistamine, et ema lihtsalt selliselt hülgas on normaalne ja andestamine on pikk protsess. Sasha reageerib tehes nimekirja, mis peaks aitama tal vältida oma emaks muutumist. Ta keeldub raamatuid lugemast, sest ema armastas neid, kuid ometi võttis endalt elu. Noorel tüdrukul on koolis muidugi koheselt probleemid, sest kuidas sa õpid kui keeldud lugemast.
Teine ülesanne on elusolendi eest hoolitsemise vältimine. Sasha silmis oli tema oma ema jaoks nagu väikene koduloom. Ta oli armas ja nunnu ning ema pidevalt ütles, et armastab teda, kuid ometi sellest ei piisanud. Tüdruk tahtis endale kodulooma, kuid nüüd vihaselt võitleb selle vastu. Kolmas eesmärk on oma juuksed ära lõigata, sest ta emal olid imeilused pikad juuksed. Emale meeldis juuste eest hoolitseda, seega Sasha tahab ennast kiilakaks lõigata esimesel võimalusel. Koheselt hakkavad teised lapsed teda norima.
Lastele natukene liiga keeruline, täiskasvanutele veidi liiga kauge
Viimane ülesanne on ennast treenida inimeste ees nalju rääkima, et seeläbi isa naerma ajada. Selle jaoks ta vaatab erinevaid tuntuid koomikuid ja proovib pidevalt ka ise nalja teha, kuid see on keerulisem kui ta arvata oskab. Mitte ükski tema paika pandud eesmärk ei tundu minevat nagu tüdruk seda soovis, sest see sisemine viha ei anna rahu. Kuna filmi alguses on ema juba surnud, siis tema võitlust depressiooniga näeme läbi tüdruku mälestuste. Tihti momentidel kus ta oma vanemaid piilus ning kohati on siin raskeid stseene, mida noorematel vaatajatel omapäi lahti mõtestada.
„Superkoomik“ on sügava sõnumiga lugu, mida on mõistlik lastega koos vaadata eriti just sellises varateismelises eas. Selline õrnem iga, kus terve maailm on nende noorte vastu on see moment, kus võiks veidi leinast rääkida. Teemalt on see lugu sarnane „Erik Kivisüda“ seiklusega, kuid teostuselt nagu kaks erinevat äärmust. Üks on fantaasiarikas seiklus ja teine on toores pilguheit leina otsesele mõjule ja võitlusele enda leidmiseks peale sündmust, mis eemaldanud suure tüki juba välja arenenud isiksusest. „Superkoomik“ on igal juhul kvaliteetfilm, mis on lavastatud armastava pilguga ja heade mõtetega, kuid veidi segaseks jääb konkreetne publik, keda kinosaali saada proovitakse. Lastele natukene liiga keeruline, täiskasvanutele veidi liiga kauge.
Hinne: 7/10
Kommentaarid (0)