„VAIMSELT TERVEKS“ | 20aastane Kristin võitlusest anoreksiaga: kaalu langetamisest sai sõltuvus, iga juurde võetud sada grammi vallandas minus paanika

Kristin oli vaid 15aastane, kui ta sai arstidelt vägagi karmi diagnoosi – anoreksia. Ta kirjeldab: „Minu söömishäire sai alguse kindlasti suures osas iluvõimlemisest. Olin selleks hetkeks selle alaga tegelenud päris pikalt. Eks iluvõimlemises ole ikka palju seda, et räägitakse mida süüa, palju süüa ja võrreldakse paratamatult erinevaid kehasid. Eks ka mina hakkasin mingil hetkel mõtlema, et kas minu keha on just selline, nagu võiks olla. Hakkasin end võrdlema oma rühmakaaslastega ja nii see alguse saigi.“

Nõnda otsustaski ta toona, et peab – maksku mis maksab – paar kilo alla võtma. Kaalulangetamisest sai aga sõltuvus. „Ma nägin, kuidas see kaal langeb ja ma vähendasin järjest oma portse,“ kirjeldab ta. Pidev enese kaalumine ja toitumise piiramine viis noore neiu olukorda, kus ka kõige minimaalsem kaalutõus viis ta endast täiesti välja. „Iga sada grammi oli minu jaoks täielik kaos ja paanika. Kuigi nüüd, kui ma sellele tagantjärgi mõtlen, siis see oli täielik absurdsus. Kõik kehavedelikud ja asjad mõjutavad kaalu nii palju, et see sada grammi on ju tegelikult nii ülimalt väike kaaluvahe.“

Et tema toitumiskäitumises oleks midagi viga, neiu toona aru ei saanud. Märkajaks oli tüdruku ema. Kristin meenutab: „Ma mäletan seda hetke päris hästi. Ühel laupäeva hommikul – meil on peres alati komme, et laupäeva hommikul teeme pannkooke – läksin kööki ja mul läks pilt taskusse. Vajusin köögipõrandale, sest tundsin, et vastasel juhul lihtsalt kukun kokku. See oli hetk, kui ema palus mul astuda kaalule. Ju siis ta oli juba varem märganud, et mu söömiskäitumine on muutunud. Kaalul oli kindlasti väiksem number kui muidu. Ja see siis oli ajend, kui mu ema suunas mind arsti juurde ja sealt ma hakkasin ka edaspidi abi saama.“

Tee tervenemiseni oli omamoodi katsumuste kadalipp. Ühel hetkel tundis neiu siiski aga siirast soovi terveks saada ja täisväärtuslikku elu alama hakata. „Hakkasin mõtlema tulevikule. Minu eesmärk oli saada lapsi, mis tänaseks on õnnestunud. Ma kasvatan kodus üheaastast poega. Ma olen endale tohutult tänulik, et ma võtsin soovi terveneda enda südameasjaks. Just see oli minu motivaator.“

Kuula lähemalt Õhtulehe podcastist „Vaimselt terveks“.