„Savvusanna sõsarad“ (2023).
Foto: Kaader filmistTõenäoliselt üks aasta parimaid filme
FILMIARVUSTUS | Kas Eesti esimene Oscar? Meisterlik „Savvusanna sõsarad“ on pihitool, mida meil kõigil oleks vaja (6)
Esimese Eesti dokumentaalfilmina maineka Sundance’i filmifestivali võistlusprogrammis esilinastunud ja seal maailmakino dokumentaalfilmide võistlusprogrammi parima režissööri preemia võitnud „Savvusanna sõsarad“ on meistriteos. Esimesel pilgul on sellest filmist kerge mööda vaadata, sest naised saunas lobisemas tundub igav ning kergelt võib jääda mulje, et see on järjekordne woke teos naiste upitamiseks või meeste vihkamiseks. „Savvusanna sõsarad“ pole seda kumbagi, vaid hoopis puhas kunstiteos inimeseks olemisest ja oma kultuuri armastamisest.
„Savvusanna sõsarad“ on kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Lisaks paljastele naistele saunas tutvustab see film ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku („savvusanna kombõ“), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Lavastaja ja stsenarist Anna Hints on teinud midagi, mida Hollywood on proovinud teha pikka aega – olla aus ja siiras ilma kellegi teise arvelt midagi võtmata. Ta selgelt armastab oma kodukandi ajalugu ja sellega kaasas käivat mõnusat suitsusauna hõngu. Tema silm lavastajana on kadestusväärselt ilmekas, kus pilt tihti räägib rohkem kui sõnad seal taustal.
Kommentaarid