Leida Laiuse sajandal sünniaastapäeval avatakse mälestuspink ja toimub filmi „Naerata ometi“ eriseanss koos näitlejatega (1)

Kaasaegsed vaatajad ja kriitikud ei saa sama tunnet, kui oli meie põlvkonnal Laiuse filme vaadates. Ukuaru, Naerata ometi, Kõrboja peremees, Sündis inimene, Lapsepõlv -- neid vaadates tulid pisarad. Nutan siiani, elades kaasa Ukuaru Minnale, lastekodu-Marile, Kõrboja Annale... "Varastatud kohtumine" jäi võõramaks, seda vaatasin eelkõige Tartu-vaadete pärast. Ükski tänapäev film ei aja nutma, aga Laiuse filmide ajal löristan täiega. Ehk on asi selles, et need olid mu nooruse filmielamused ja nutan taga kadunud noorust?