ARVUSTUS | Kaua tehtud kaunikene. Ulmetriller „Viimane vahipost“ kinnitab fakti, et Tanel Toom on Eesti parim režissöör

Alates sellest nädalast on Eesti kinodes Tanel Toomi („Tõe ja õiguse“ lavastaja) verivärske ingliskeelne ulmetriller „Viimane vahipost“ („Last Sentinel“), mille vaatamine teeb südame soojaks. Hea on näha lavastajat, kes valdab oma kunsti. Samal ajal, kui kohalikud filmitegijad anuvad riigi käest aina raha juurde, sest mitte midagi pole võimalik teha, kui pappi pole nagu kaeraputru; siis Tanel Toom, Jaak Kilmi ja teised andekad lihtsalt teevad.

Eesti, Suurbritannia ja Saksamaa koostöös valminud „Viimane vahipost“ on üle kümne aasta tegemisel olnud Toomi kireprojekt, mis meenutab paremaid sama žanri teoseid kusagil suuremas voogedastuses. Harjumuspärane rahvusvaheline kvaliteet Eesti oma lavastajalt on kiiduväärt saavutus, isegi kui tulemuseks pole täiesti ideaalne film.

Filmi tegevus viib meid lähitulevikku aastasse 2063, kus inimkonna mõtlematu tegutsemine on kaasa toonud kliimamuutuse ja ookeanide veetase on katastroofiliselt tõusnud. Maailma on jäänud vaid kaks suhteliselt pisikest kontinenti ja järjest tõusva veetaseme eest pagedes on hukka saanud miljardid inimesed. Kahe kontinendi vahele tormivabamasse merekoridori on rajatud vahipost, mis peaks hoiatama maismaad vaenlase pealetungi eest.

Vahipostil ootavad neli sõdurit oma vahikorra üleandmist, mis oleks pidanud aset leidma juba kolm kuud tagasi. Teadmata, kas nad üldse kunagi koju pääsevad, peavad nad pidevalt otsima kaugusest vaenlast, keda nad siiani kordagi näinud pole. Kas see vaenlane üldse eksisteerib? Pinna all kobrutavad pinged pääsevad valla hetkel, mil silmapiirile ilmub salapärane laev... On see vahetus, mida nad on pikisilmi oodanud, või midagi sootuks kurjakuulutavamat?