KOOLIÕPETAJAST KIRJANIK: „On natuke usukuulutaja või piibli müügimehe tunne – katsuda kirjandus kooliõpilastele huvitavaks teha, et nad seda lugeda tahaksid,“ avaldab Jürgen Rooste.
Foto: Robin RootsJürgen Rooste pälvis kultuurkapitali luuleauhinna
Jürgen Rooste: „Loodame, et ei tule nii hullu aega, kui kõik hakkaksid salaja luuletusi ümber kirjutama.“ (1)
Kui Jürgen Rooste luuleraamatu pealkirjale „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus“ pilk peale visata, tekib vägisi tahtmine guugeldada. Sellest, kes või mis on loimurid, pole õrna aimugi. „Mul on varemgi mõned sellised pealkirjad olnud, mis on inimestes tekitanud tahtmist ja vajadust uurida; see on mul mõnikord täitsa eesmärgipärane,“ naerab Jürgen, kes emakeelepäeval loimurite-raamatu eest kultuurkapitali luuleauhinna pälvis. Küllap irriteerisid loimurid tükkis korrosioonikatekismusega auhindade üle otsustajaidki.
Tõik, et Jürgen kasutab oma teostes seninägematuid sõnu, mis juhatab lugejat teatmeteoste lappamise või guugeldamise juurde, on ehk loomulikki. Jürgen on ju õpetaja, annab Tabasalu gümnaasiumis kirjandustunde. Ses mõttes teab ta une pealt vastust küsimusele, kes, kurat, veel luulet loeb, kui lapsed ja noored raamatuid pelgavad. Või kui vähegi pikem tekst kui kolm raamatulehekülge noored jala pealt murrab, kas siis on luulet hoopis kergem vastu võtta? Et hea lühike, saab kiiresti läbitud?
Kommentaarid