Intervjuu Aadu Mustaga ilmus esmakordselt 10.03.2023.
ÕL ARHIIV | Aadu Must raskest haigusest: „Ma ei tea, kas me järgmisel kuul saame kokku või kuulame pasunamuusikat.“ (2)
Aadu Must näitab, kuidas tema pintsaku hõlmad ulatuvad teineteisest laialt üle, aga veel mõnda aega tagasi oli kavas see minema visata, sest ühe poole nööbid ei ulatunud teise hõlma aukudeni. Kes nägid valimisplakateid, neil tekkis küsimus, kas Must on dieedile asunud või…
Te näete praegu parem välja kui valimisplakatil.
See on palatis tehtud foto. Aga mul oli kõigele vaatamata väga hea fotograaf tütar Susan (tegu ongi professionaalse fotograafiga – N. N.). Tema ütles, et püüa ikka natuke naeratada ka. See ei olnud minu jaoks hea hetk.
Sellel plakatil nähtu ei viita vist dieedi pidamisele, olite varem parajalt paks mees oma parimates aastates.
Oma tervisest rääkida on inimestel kohati ebameeldiv ja piinlik, aga ma ei saa ka öelda, et midagi ei räägi. Ütleme siis nii, et kahe viimase aasta jooksul on olnud mitu häirekella. Olin kaks korda koroonas.
Halenaljakas on see, et kui ma olin eelmisel kevadel Valloonia parlamendis puldis, näis endine Aadu olevat isegi tagasi. Mul oli ainult üks unistus – et kohe tuleb suvi ja siis ma magan välja. Aga ma ei saanud Belgiast enam hästi koju. Brüsselis helistasin Kadrile (eurovolinikust tütar – N. N.) ja palusin tema korterivõtmeid. Kosusin seal paar päeva. Sõitsin siis Tallinna ja edasi Tartusse, kus läksin EMOsse. Kui võeti vereproovid, olid arstid tõelises paanikas.
Mingil hetkel oli niimoodi, et hapniku omastamine oli praktiliselt olematu ja tundsin, et õhku ei ole. Ainus koht, kus sain hingata, oli suur kuusk õues. Läksin kuuse sisse, nagu öeldakse, pöörasin nina ülespoole ja tundsin, et siin on õhku. Ja edasi tuli kogu see kannatuste rada.
Diagnoos?
Kommentaarid