SIHT SILME EES: Marje Ernits ütleb, et raamatukirjutamine on nagu pasjansi ladumine. „Sa võid teinekord alustada lõpust ja jõuda ringiga algusesse, võib ka keskelt alustada. Aga põhiline on see, et asi koos püsiks ega valguks laiali,“ sõnab ta. „Sul peab olema kindel teadmine, mida tahad saavutada – kust tuled, kuhu lähed ja mida teed.“
Foto: Martin Ahven„Kirjutamine ei ole minu jaoks mingi probleem. Häda on, et ma ei jõua oma mõtteid nii ruttu üles kirjutada, kui nad pähe tulevad.“
Kirjanik Marje Ernits: „Ma saan ise enne otsa, kui mu ideed otsa saavad.“ (1)
Eesti üks loetumaid kirjanikke Marje Ernits elab üsna eraklikku elu. Linnas käib ta ainult siis, kui viimases hädas vaja. Inspiratsiooni saamiseks ei pea ilmtingimata inimeste keskel olema. „Mulle piisab, kui vaatan aknast välja ja näen, kuidas kaks inimest omavahel suhtlevad,“ tõdeb ta. „Vehivad kätega ja räägivad. Mul hakkab kohe pilt edasi jooksma – millest nad räägivad, mida mõtlevad, mida pärast teevad, kui jutt on räägitud. Sündmus hakkab kerima.“
Minu vastas istub Eesti raamatukogude üks armastatumaid autoreid, Marje Ernits (74). Teda laenutatakse rohkem kui Kivirähki, Harglat ja Õnnepalu. Raamatukogude laenutusedetabelis on Marje Ernits lastekirjanik Ilmar Tomuski järel teisel kohal. Täiskasvanute kategoorias seega esimene. Ometi on ka palju neid, kes kirjanik Ernitsast midagi kuulnudki pole. Ta kirjutab keskeltläbi ühe raamatu kvartalis, kuid need ilmuvad vaikselt, ilma uhkeldavate esitluste ja meediakärata. Ernitsale see sobib, sest avalik tähelepanu teda ei huvita. Peaasi et raamatuid loetakse.
Kommentaarid