Kas oskas Remezi näidendit "Seda teed" Lenini elust lavastanud vana kommunist kõige õudsemates unenägudeski näha, et ta kunagi kommenteerib iseseisva Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtu etendust?!
Igatsesin Urmas Sisaski universumi muusikat, mis koos visuaaliga tõstnuks kõrgemale maast ja igapäeva ängist ja murest. Kui me ei igatse tähtede poole, siis jäämegi maapealseiks mutukaiks oma jalgealust kamarat närima.
Ainult tehniline lahendus, sest aeg üle lava
tatsates on ka raha.
Aga sinna tuleb ka lõpuks välja jõuda ka kangemal naisel ning mehel
ja võrdsuse mõttes siis mehel kui ka naisel.
mis väga helget selles aastas on olnud, kui enegriakriisist põhjustatud elukallidus on paljudel jalad alt löönud ja oleme nii tihedalt ukraina sõjast läbi põimunud. Ongi ju matuse-meeleolu, kui miljoneid süütuid tapetakse. Kaduvad kujud laval oli selle sõnadeta väljendus. imelik oleks olnud, kui seda teemat poleks üldse puudutatud. Tulevad helgemad ajad ja küll tuleb helgem lavastus. Või tõesti, jätaks tulevikus need kallid lavastused kõrvale, ja oleks üks mõnus meeleolukas kontsert heade esinejate ja meeleolu tõstva lõpuga!!
Noorus on alati ilus ja nii puhas rõõmude aeg.
Kuramus seda enam mäletab kuidas tegelikult oli kui ajalugu on valesti
tõlgendatud ja mis veel ära trükitud on saanud vajab kindlast
kellegi järgmise poolt üle kirjutamist, aga see on ka ju areng tegelikult ümbersünni kaudu.
Kirjapilti kannatab parajaks timmida vastavalt vajadusele.
On vaid hetk ajas mitte halvem ega parem.
ja valgeks saab maa,
igav liiv ja tyhi väli,
kes neid enam mäletab
vikerkaare värvides sajus nagu nuttes
me lillesideme võtaks
köites ühte sind oh õnnetu Eestimaa
et jälle naerdes koos me algame
ja naerdes lõpukus lõpetame süngelt
sest naaber on nii vilets ja ka sant
tuhandevärviline päikesekild sillerdab meil vastu ajas kauguses
KOMMENTAARID (19)