„Suvitajad“ (2023) - Pääru Oja ja Meelis Rämmeld.
Foto: Kaader filmistARVUSTUS | Mis mõttes „Suvitajad“ ei olegi halb? Kuidas see võimalik on? (10)
Eestlane ja klassikaks kujunenud teoste muutmine ei ole hea paar. Aastal 1979 ilmunud „Siin me oleme“ on meie filmimaastiku kuldvaramusse kuuluv komöödia, mis on nagu püha lehm Indias. Lia Laats ja Ervin Abel on ekraanidele loodud partnerlus, mida pole vaja muuta. Sulev Nõmmiku kirjutatud ja lavastatud komöödia on ajaga muutunud puutumatuks kunstiteoseks, mis ilmumise ajal tegelikult ei olnud üldse hästi vastu võetud. Juham Smuuli monoloogil põhinev lugu on siiski ajatu, sest räägib inimestest, mis ei ole oma vormilt piiratud. Kuna Apollo Film Productions ja Ergo Kuld on huvitav paar, kelle toodang on nagu üllatusmuna, kus panusteks on magus šokolaad ja kuivanud kaissikuld, siis mõistan inimeste ettevaatliku hoiakut. Kinosaalist väljudes olin sama üllatunud nagu teised minu ümber: „Mis mõttes see ei olnudki halb? Uskumatu.“.
„Suvitajad“ on muidugi julge projekt, sest Eesti armastatud klassika puutumine ei ole nõrkadele. Esimene asi, mida peab tunnistama - „Suvitajad“ on hea film. Jah, see on õnnestunud komöödia, mis on naljakas ja jääb endale kindlaks. Paramatult läheme kinosaali krimpsus näoga, et seda siis „Siin me oleme“ meistriteosega võrrelda, kuid kiiresti mõistame, et selle jaoks ei ole vajadust. Kaire Vilgats on võrratu naine ja näitleja, kes kannab tervet filmi oma õlgadel. Meelis Rämmeld on samuti esmaklassiline ning taaskord peab tõdema, et Eesti filmi tugevus on meie näitlejad. Mõistan, et on kerge ja populaarne kohalikku kinoteost põlata, kuid vahel peab kiitma kui see on välja teenitud. Ja „Suvitaja“ on oma magustoidu ära teeninud.
Kommentaarid