Napilt kaks nädalat enne valimisi on hea moment uuesti üle mõelda – kas see on Eesti, milles me tahame elada? Vana kulunud küsimus, ent ikka veel pidevas käibes. Kasvõi juba seetõttu, et nagu halvas mutimängus kerkib ikka kuskilt kloaagist esile peake ja laseb kuuldavale lugulaulu: kus vanasti oli elu parem.
Ahhaa. Nõukajal. Kus poes ulus tuul, letialune kaup ja tutvused olid valuuta ning isegi lasteaialaste joonistuste peale võisid saada külaskäigu nahkmantlis tegelaselt.
Taolist draamat muidugi polnud kõigil. Võidi ju öelda, et kes hoidis nina maapinnaga samal kõrgusel, siis temal oli eluke nagu hernes. Kes on ise selles supis keenud, ei kipu aga asju nii helgena mäletama. Tohutu, lämmatav hallus. Ebakindlus. Lollus peavoolus. Muidugi, eks noorus oli ikka elevil ja armunud rõõmustasid elu püsiväärtuste üle, kuid mustrid sellel alustassil polnud helesinised, vaid porihallid.
Meie iseseisvuse taastamisest on möödunud juba 30 aastat. Oleme olukorras, kus iga täisjõus inimene peaks suutma endale just selle sobiva õnne välja võidelda. Kui vaja rohkem raha, leida parem töö. Kolida sinna, kuhu süda ihkab. Muuta seal, kus elatakse, olud paremaks.
Siinkohal tuleb täheldada, jah, meil on vajakajäämisi, kes vajuvad eduloo põrandapragude vahelt märkamatult läbi. Enamasti on nad grupid, kelle hääl tegelikult kõrva ei kostu. Näiteks puudega laste pered, keda poliitpopulistlik rahakülv pole puudutanud, elavad sõna otseses mõttes elu ja surma piiril. Pidevat hooldust vajajate pered. Ääremaa tagumiste nurkade elanikud.
Selle asemel kuuleme liiga palju, kuidas tervete käte-jalgadega tegelased üsna sageli nutuviiulit vääksutavad. Raha on vähe – aga teenida ei viitsi . Tööd pole – ise seda ei loo, leia ega tee. Naised on feministiks läinud. Lapsed on rikutud võõratest ideoloogiatest. Miks ikkagi keegi ei too mulle kandikuga õnne kohale.
Vahel unub kogu selle virina käigus ära, mis tegelikult õuel on – vabadus. Võimalused end teostada. Jah, ka seesama õigus viriseda. Me oleme läbinud pika ja eduka tee, meenutab president Toomas Hendrik Ilves tänases intervjuus. Kahe nädala pärast saame igaüks anda oma panuse riigi juhtimisse. Kasutagem seda siis, et pärast ei peaks nii palju virisema.
Kommentaarid