GALERII | Linnateatri „451° Fahrenheiti“ raamatute ja nööpideta digimaailm näpistab valusalt
„Ma olen õnnetu! Ma olen õnnetu!” juubeldab loo peaosaline, tuletõrjuja Guy Montag näitleja Indrek Ojari häälega. Juba ainuüksi selle absurdse, aga hingekriipiva juubelduse pärast tasub vaadata Linnateatris esietendunud lavastust „451° Fahrenheiti“. Kas meeleheitlik ja ülestimuleeritud õnnetunne saab ikka olla elu mõte või vajame oma ellu rohkem raamaturiiuleid, rõdusid ja nööpidega riideid, et viivukski peatuda ja aeg maha võtta?
Lugesin, et lähen vaatama ulmetükki, aga teatris selgus, et olen silmitsi õuduslooga, mis on imbumas juba ka praegusse aega ja mille tegelasteks võib vabalt olla meist igaüks. Ai, see lavastus näpistab valusalt! Ja poeb naha alla. Hea, väga hea! Ray Bradbury kirjutatud ja Diana Leesalu lavastatud „451° Fahrenheiti“ on lugu, mis ei ole saalis istujale ilmselt mugav vaadata. Kes meist, kes me iga päev veedame lõviosa oma ajast arvutis, nutitelefonis või teleekraani ees, tahaksime otse oma silme all näha, kuhu selline elustiil meid tüürib. Võime ju küll kergendunult ohata, kuna tegemist on ju ikkagi ulmekirjandusse liigitatud tükiga, aga küllap adub igaüks, et Ray Bradbury 1953. aastal kirjutatud lugu võis toona tõepoolest tunduda sulaselge fantaasiana, aga praegusel digiajastul mõjub see silmi avavalt. See ei ole „Tähtede sõda“, mida vaadates saab mõelda iseennast kõiki põnevaid seiklusi läbi elama, vaid pigem maailm, kuhu ei tahaks kunagi sattuda. Ometi oleme kõik selles maailmas juba varbaid pidi sees.
Kommentaarid (0)