Eestlastest saab PÖFFi elutööauhinna Peeter Urbla

77aastane Urbla ei pälvi tunnustust mitte ainult lavastaja ja produtsendi, vaid ka eesti filminduse arendaja ja propageerijana, samuti noorte talentide innustaja ja toetajana.

„Peeter Urblata poleks eesti film see, mis ta nüüdseks on,“ ütles PÖFFi juht Tiina Lokk.

Urbla on lavastanud üheksa mängufilmi ja hulk dokumentaalfilme. Tema tuntumaid töid on 1988. aastal valminud „Ma pole turist, ma elan siin”, mis haakus oma aja aktuaalsete probleemidega – kontrollimatu migratsiooni ning kodu ja kodutunde otsimisega suures kivilinnas.

„See on kummardus Tallinnale – üks minu kõige tähtsamaid filme,“ on autor ise öelnud.

Urbla oli ka esimesi, kes hakkas 1990ndate alguses tooma Eestisse lääne filmigruppe, samuti aitas ta muuta siinset filmindust rahvusvahelise filmielu osaks. Tema 1992. aastal asutatud stuudio Exitfilm on olnud koostööpartneriks muuhulgas selliste linateoste juures nagu Ilkka Järvi-Laturi „Tallinn pimeduses“ ja Lukas Moodyssoni „Lilja 4-ever“.

Kokku on Urbla produtsendi või kaasprodutsendina tootnud üle 60 linateose, viimati Lauri Randla mängufilmi „Hüvasti NSVL“. Aga tema produtseeritud on ka mitme noore andeka lavastaja esimesed tööd, sealhulgas filmikassett „Kass kukub käppadele“, kust alustasid oma tähelendu Jaak Kilmi ja Rainer Sarnet, Marko Raadi esimene pikk mängufilm „Agent Sinikael“ ja Raimo Jõeranna diplomifilm „Väliseesti“.

Aastatel 1986–1989 juhtis Urbla ka ETVs autorisaadet „Filmikanal“, mis paistis silma põhjalike ja originaalsete filmikäsitluste poolest.

Peeter Urbla on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena ja õppinud mängufilmide lavastamist Moskvas stsenaristide ja režissööride kõrgematel kursustel. Aastatel 1996–1997 juhtis ta Eesti Kinoliitu. Tema tööde seast leiab mängufilmid „Promenaad“, „31. osakonna hukk“, „Šlaager“ ja „Stiilipidu“, samuti hulk dokumentaalfilme, mis portreteerivad eesti kunstnikke, näiteks Malle Leisi, Jaak Soansi ja Tiit Pääsukest.