... elu minevikus ei olnud ainult retro riietus, mida need noored mõnusaks peavad. Need tolle aja moekad riided olid kallid, odavam piraatkaup osteti Kadaka turult. Muus osas, kui palk oli väike, ei olnud toredad välismaised kodumasinad, riided, jalatsid jm kaup peaaegu kättesaamatu. Suurema palgaga, mida maksti näiteks välismaiste firmade siia loodud filiaalides, võis endale mõndagi lubada. 92-sel oli Eesti miinimumpalk kuskil 250 krooni juures, üks kohaliku moedisaineri kostüüm maksis 240 krooni. Riigipoolseid toetusi sh emapalka, ei olnud olemaski. See elu kindlasti ei ole mõnusam tänasest!
Kes seal lakku täis oli?
Jube raske on ikka elada vist, kui isegi see teeb kiuslikuks, kui keegi on endale vanad riided otsinud ja lahedale peole läinud.
Suurem osa pidutsejatest ei mäleta ilmselt 90.-st midagi-polnud vanemahüvitist,suure pere toetust,palk ja lastetoetused väikesed,tehnika ja riided suurele osale töötavatest inimestest kättesaamatud.Põllumajandusettevõtrtes maksti osa töötasust välja näiteks suitsuvorstis.Võrreldes selle ajaga on tööl käiva inimese elu nagu lill
KOMMENTAARID (8)