ÕL VIDEO | „TANTSUD KOLLEEGIDEGA“: Õhtuleht võttis „Eesti laulu“ muusikavideo purki kahe päevaga. „Imestasime, et meile tuletõrjet ei kutsutud!“

Kuid jah – taas „Eesti laulul“ osaleda! Vanemad kolleegid tuletasid meelde, et aastal 2010 üritas Õhtuleht juba korra Eurovisionile saada ja seda uudiste osakonna toimetaja ja suurepärase helilooja Siim Randla viisi ning toonase ajakirjaniku Kirsti Vainküla sõnadega. Lugu kandis pealkirja „Tühjusemaa“.

Kuna peatoimetaja Šmutov on põline Tartu mees, nõudis ta, et ka nüüd – 12 aastat hiljem – peab lugu olema eestikeelne. Say what? Noored hakkasid vastu – inglise keel on eurolaval ikkagi tuusam!

Initsiatiiv end just tänavu „Eesti laulul“ proovile panna tuli sel korral reklaamiosakonna projektijuhilt Kristi Kasarilt. Temast sai ka meie armastuslaulu „Not another goodbye“ sõnade autor ja solist. Ta meenutab: „Teadsin kindlalt, et ei taha minna „Eesti laulule“ nalja tegema ja esineda seal looga, kus riimuvad sõnad „kass“ ja „pass“. Tahtsin jääda professionaalseks ja asusingi selle fookusega lugu kirjutama.“

Kristi pani kirja klassikalise, ent kauni armastusloo, mille fookuses on – üllatus-üllatus! – karile jooksnud armusuhe. „Üks õige „Eesti laulu“ lugu peab olema kaasahaarav. Vahet ei ole, kas see on aeglane või kiire, kurb või rõõmus – see peab minema inimestele hinge. Eurovisionil seda kuuldes peaks iga eestlane mõtlema: „Vau, olen nii uhke selle loo üle,“ mõtiskleb Kristi.

Kust meie hõbekõri aga õnnetuks armastuslauluks inspiratsiooni sai? „Kahjuks või õnneks ei ole see lugu kellestki konkreetsest,“ märgib Kristi muiates. „Need sõnad ise tulid minu juurde. Seda lugu kirjutades mõtlesin sellest, kuidas elus asjad ei lähe alati nii, nagu tahaksime. Meid saadab igapäevaselt lihtsalt liiga palju ootamatuid faktoreid. Vahel viib elu meid kallitest inimestest eraldi radadele. Vahel need teed ristuvad taas, vahel mitte. Mõni asi tuleneb paratamatusest, mõni aga jällegi otsustest. Selline on elu.“

Kolleeg polnud viiulit mänginud terve dekaad

Viisi aitas loole mõelda Kristi sõber Kaido Künnapas, kes mängis sisse ka kitarri ja banjo. „Osalesin „Eesti laulu“ konkursil esmakordselt. Väga äge oli jälle tunda muusikat kirjutades võistlusmomenti,“ meenutab kitarrist ja viisimeister. „Sellist tunnet ei ole ma tundnud juba ligi 15 aastat ja see ulatub tagasi Tudengibändi võistluse aegadesse. Kristiga tegin koos lugusid aga juba keskkooliajal, mistõttu leidsid tema kirjutatud sõnad endale viisi väga orgaaniliselt. Kogu protsess oli väga äge – Õhtulehe tiim oli väga professionaalne ning valminud video räägib enda eest.“

Viiulil saatis Kristit tema kolleeg – erilahenduste disainer Deniss Ivanjuk, kes eelistab muidu tähelepanust hoiduda. „Peamine asi, mida olen õppinud, on suu kinni hoida. Kui ütled, et teed muusikat, sunnivad teised sind räppima või viiulit mängima,“ räägib Deniss naerdes. „Ma ei ole umbes kümme aastat viiulit mänginud ja oli huvitav näha, kas mul on veel sel alal mingeid teadmisi ja oskusi. See protsess, kuidas me lõppversioonile lähenesime, oli väga inspireeriv. Esimesel džämmimisel polnud mul absoluutselt aimugi, mida võiksin mängida – see oli puhas improvisatsioon.“

Deniss märgib aga, et „Eesti laulu“ poolfinaali pääsemiseks oleks pidanud kogu tiim rohkem turuolukorda analüüsima. Nagu reklaamiosakonnas tehakse! „Oleksime pidanud põhjalikult kuulama Spotify TOP 10 lugusid ja tegema midagi sarnast. Samas meil oli ainult üks proov ja üks päev loo salvestamiseks, seega usun, et lõpptulemus sai väga hea. Tüüpiline Ewert And The Two Dragonsi stiilis armastuslaul.“

Kristi meenutab loo salvestuspäeva kui väga keerukat ettevõtmist. „Kõige raskem selle juures oligi stuudios salvestamine. Seal oli vaja ikkagi oma hing muusikasse panna ja mõttega loos kohal olla. Mõnda kohta laulsin 30 korda sisse, enne kui tundus, et sai paika. Kõige meeldivam ja lõbusam osa oli aga muusikavideo filmimine. Õhtulehe videotoimetus on nii professionaalne ja kõik panustasid tugevalt. Tundus, et neil endil oli ka põnev teha midagi sellist, millega igapäevatöös kokku ei puutu. Päris raske oli ka metsas praegusel külmal ajal ainult kleidikese väel vastu pidada. Aga nad ikka hoolitsesid, et mulle igal võimalikul hetkel mantel peale saaks.“

Keldripoe tossupomm

Õhtulehe videograaf Hannes Dreimanis kinnitab – muusikavideo filmimine tõi tema tööpäevadesse parajas koguses ergutust.

„„Eesti laulu“ jaoks muusikavideo loomise juures oli eriline, et see produtseeriti peaaegu tasuta. Niivõrd suurte projektide juures on see haruldane ja seda silmas pidades võib öelda, et meil tuli välja täiesti okeilt. Üks meeldejääv hetk oli kindlasti see, kui leidsime mingist Kristiine keldripoest tossupommid, millega siis muusikavideo metsastseenides udu jäljendada. Arvasime, et eks sealt natuke tossu ikka välja tuleb, aga meie üllatuseks mattis üks pomm terve Nõmme metsa suitsu alla. Mingil hetkel võttemeeskond enam ei näinudki, kus kaamera või kolleegid asuvad. Imestasime, et ükski möödakäija meile tuletõrjet ei kutsunud!“

Hannes lisab, et tagantjärele tarkus pole kellegi tarkus. „Eks nüüd on hea mõelda ja öelda, et oleks võinud pikemalt plaanida ja mõelda, aga meil oli kiire taga nagu ajakirjanduses ikka.“

Kui päev enne tähtaega ühelt monteerijatest – Tatjana Iljinalt – uurida, kas muusikavideo hakkab juba valmis ka saama, sõnab ta vaid: „Arvuti hangub, närvid on läbi. Ees on must pilt ja kõik on koos.“

Nagu ajakirjanduses ikka!

„Tantsud kolleegidega“

Lisaks tossuses metsas filmimisele kogunes paarikümnepealine kamp Õhtuleht Kirjastuse inimesi õndsal ja õudsel halloween'i õhtul Telliskivis asuvas Kärbses, et muusikavideosse ka oma panus anda. Ajakirjanikud andsid sellele pühale üritusele ka üsna ruttu aktuaalse nime: „Tantsud kolleegidega“.

Selle hüvanguks õpetas tantsutreener Jane Kensap-Künnapas mõned päevad varem lõunapausi ajal Õhtulehe fotostuudios ajakirjanikele, osakonnajuhtidele, peatoimetajatele, fotograafile, reklaamimeestele ja IT-juhile rumbasamme. Jane meenutab: „Mul oli suur au õpetada Õhtulehe kollektiiv tantsima! Alguses natuke muretsesin, kas jääb ikka piisavalt aega, et tants kenasti selgeks saaks. Õnneks läks aga suurepäraselt – kõik osalised olid väga kiired ja motiveeritud õppijad. Eraldi soovin kiita mehi, kes kaasa lõid, sest nad kõik olid nii tublid ja hakkajad. Tavaliselt on mehi tantsu juurde raske meelitada, aga teie kollektiiv oli väga sümpaatne.“

Halloween'i õhtu möödus kõigi jaoks rõõmsas ja ka ärevas meeleolus – kes ei tahaks esmaspäeval „Aktuaalse kaamera“ asemel kolleegile aeglase tantsu ajal pikalt silma vaadata.

Vapramad jõudsid veel ka järelpeole, mis peegeldas aga tantsijate ja lehetöötajate väsimust. „Meil oli tõsine istumine, väike džinntoonik ja rääkisime muu hulgas sõjast,“ sõnab uudistetoimetuse ajakirjanik Kadri Kuulpak, et elu ei jäänud neist ka hilisõhtul maha. 

„Miks reklaam veebis nii tüütult ette hüppab?!

Kolleegidega tantsimine jättis Kadrile südamesse aga sooja tunde. „Arutasin oma reklaamiosakonnas töötava paarilisega tantsu ajal tööjutte: miks mõni reklaam veebis küll nii tüütult ette hüppab. Teisi paare vaadates mõtlesime, et meil ei tulegi vist kõige hullemini välja. Rääkisime ka, et kui läheksime „Tantsud tähtedega“ saatesse, siis kumb meist oleks kuulsus, kumb tantsuõpetaja. Las see vastus jääda Kärbsesse, muidu saabki äkki teoks, kui välja öelda.“

Vertikaalide juht ja Toidutare peatoimetaja Manona Paris aga meenutab, et tema läks järelpeo asemel hoopiski koju abikaasat treenima. „Minu jaoks oli see väga lõbus õhtupoolik heade kolleegidega ajal, mil meil on ära jäänud nii uusaastapidu kui ka suvepäevad. Läksin õhtul koju ja tantsisin südaööst hoolimata abikaasaga edasi. Rumbaruut on mul nüüd uneski peas!“

Kuna mehed on ikka arglikumad kui naised, tuli võttele Õhtuleht Kirjastuse daame tantsitama ka noorhärrasid väljastpoolt toimetust. Popkultuuri osakonna ajakirjanik Merilin Lutsar meenutab naerdes: „Pärast võõra noormehega tantsu keerutamist sain endale Instagramis uue jälgija ka. Mu partner oli muidu tore, aga pidin talle tantsu ajal rütmi kõrva sosistama: aeglane, kiire, kiire, aeglane... Paar korda sõitsime tantsides operaatorile sisse ka.“

Kadri lisab: „Väljastpoolt tulnud noormeestest jäid hästi meelde kaksikud, kes olid alles tänavu Pärnumaalt Tallinna kolinud, et siin ülikooliteed alustada. Nende suhtumine Õhtulehte oli skeptiline. Loodan, et äge kogemus tekitas soovi ka mõnikord Õhtulehte lugeda, sest siis nad ju teaks, et teeme täitsa vinget asja.“

Pole järjekordne hüvastijätt!

Armastusloo autor ja esitaja Kristi ei ole just väga kurb, et Õhtuleht „Eesti laulu“ poolfinaali ei pääsenud. „Kindlasti ei teinud žürii meile liiga. Minu meelest on lugu hea, aga arvestades, kui tihe oli konkurents, on mõistetav, et meie lugu edasi ei saanud. Usun, et edasipääsenud lood on oma produktsiooni poolest kindlasti tugevamad. Sellegipoolest tunnen loo üle uhkust ja olen saanud palju positiivset tagasisidet, et see on meeldejääv ja hakkab kummitama. Mu hea sõbranna Anna-Liisa ütles: „Oh! Õnneks ongi hea lugu ja ma ei pea sulle valetama!““

Teiste hulgas erisaates „Tantsud kolleegidega“ osalenud arvamustoimetaja Mariliis Pinn aga ei suuda mõista, miks Õhtulehe armastuslaulule poolfinaalis istet ei pakutud. „Hea lugu oli meil ju! Arvestades, mis kummalised laulud Eurovisionile jõuavad, tundub, et pime, kurt ja tumm olemine on ükskõik mis riigi žürii töös osalemiseks eeltingimus. Kui liiga palju halva kvaliteediga muusikat endale kõrva valada, siis pole ime, et muusika maitsemeeled sassi lähevad.“

Kas järgmisel aastal jälle? Kristi hakkab esimese hooga naerma. „Miks mitte uuesti proovida,“ sõnab ta siis. „Algus on tehtud ja kindlasti järgmisel korral oskaksin juba paremini. Siis prooviksin ilmselt aga eestikeelse looga!“ Viisimeister Kaido lisab: „Meie lugu oli äge ja ilmselt võime ka „Eesti laulu“ konkursile öelda: „It's not another goodbye.“

Täname koostööpartnereid:

Aurea Regina mündipood

KÄRBES Kitchen & Bar 

Merili Pikk make-up artist 

D7 Tantsukool 

„Eesti laulul“ osales Õhtuleht küll ingliskeelse looga, kuid rahva rõõmuks on järgnevalt sõnad ka eesti keelde tõlgitud.

„Sa pole mu järgmine hüvastijätt“

Sõnad: Kristi Kasari
Viis: Kristi Kasari, Kaido Künnapas, Deniss Ivanjuk
Stuudio/helimontaaž: Raido Linkmann
Tõlge eesti keelde: Geidi Raud

Hei!

Ütlesid, et sa ei lahku eal,

mäletad?

Meie teeotsad hargnesid,

uskusin, et järgned mul.

Aeg muudkui lendles,

nii palju unetuid öid,

nii palju lootusetuid hüüdeid.

Teadsin juba siis –

ma pole enam mina,

sa murdsid mind.

Sa pole mu järgmine hüvastijätt,

su lahkumine kriibib mul hinges.

Kuid olen enda vastu aus –

sa polnud seal, kuigi lubasid.

Hei!

Meil polnudki võimalust.

Aeg meile oma sõprust ei pakkunud, 

aga mõtlen siiski aina sinust.

Ma ei suuda teeselda, et lahtilaskmine oleks kerge. 

Soovin, et saaksin sind veel ainult ühel ööl hoida

ja suudelda viimast korda.

Soovin, et ärkaksin pühapäeva hommikul teadmisega, et sa oled minu.

Sa pole mu järgmine hüvastijätt,

su lahkumine kriibib mul hinges.

Kuid olen enda vastu aus –

sa polnud seal, kuigi lubasid.

Eluteed võivadki olla käänulised,

aga ma ei peida enam oma valu.

Jah, sa jääd osakeseks minust,

kuid mu arm, nüüd lasen sul minna.

Tahan vaid, et sa teaks –

sa pole mu järgmine hüvastijätt,

su lahkumine kriibib mul hinges.

Kuid olen enda vastu aus –

sa polnud seal, kuigi lubasid.

Sa pole mu järgmine hüvastijätt!