Õhtulehes on lugu 54aastasest edukast finantsspetsialistist Janisest, kelle puhul ei reeda mitte miski 18 aasta pikkust raske, psühhiaatriahaiglasse enesetapumõtetega viinud depressiooni põdemist. Tema traagiline lugu näitab, et see pole välja mõeldud moodne häda, vaid tõsine vaimne häire, mis mõjutab tugevalt elukvaliteeti.
Depressiivsete mõtete küüsis vaevlevad või mõne muu ajuhäiretalituse all kannatavad inimesed oskavad oma peas toimuvat hästi varjata. Pidevas hukkamõistuhirmus ei kiputa näiteks enesetapumõtetest kellelegi rääkima. Sisekõnes iseendaga süüdistatakse aga ennast ebakompetentsuses ning nähakse maailma mustades toonides. Vaimuhaigus pole luumurd, mis on eriti raskel kujul juba peale vaadates kaugelt diagnoositav. Raske depressiooni all kannataja võib jätta kõrvaltvaatajale igati funktsioneeriva ja enesega hästi hakkama saava inimese mulje. Nii lihtne on ennast juba niigi hulluks mõtlevale hädasolijale öelda, et pinguta rohkem.
Seetõttu on ajuhaiguste ravi sageli ka keerukam. Ajuteadlane Jaan Aru: „Depressiooni puhul on levinud eksiarvamus, et mure on vaid ajukeemias.“ Nii piisaks raviks vaid tablettidest, kuid samas on vaja muuta muidki faktoreid ja leida selline lahendus, mis ka tegelikult töötab ning mis vabastab sundmõtete nõiaringist. Ülioluline on leida endale tugivõrgustik või usaldusisikud. Olgu selleks siis pere, sõbrad, kirik, kogemusnõustaja või terapeut. Just sellised inimesed, kes su ära kuulavad ja sind toetavad ning kes ei pisenda probleemi ega mõista sind hukka. Janis tundis näiteks kirikus, et ta pole oma muredega üksi ja nii algaski tervenemine.
Oktoober on rahvusvaheline vaimse tervise kuu. Sel aastal on fookuses tundetarkus ehk emotsionaalne intelligentsus – meie võime nii iseenda kui ka teiste tundeid jälgida ja eristada ning kasutada seda probleemide lahendamiseks ning oma mõtete ja käitumise juhtimiseks. Jälgime ja mõistame iseenda ja teistegi tundeid ja seda mitte ainult oktoobris, vaid alati.
Kommentaarid