ÜKSI LAVAL: Lauri Liiv ei salgagi, et on ise oma elu monotükiga keeruliseks ajanud. „Tundsin, et mul on vaja väljakutset, kohe tõelist väljakutset,“ tõdeb ta. „Tundsin, et mul oleks vaja asja, mis aitaks mind hüppeliselt näitlejana edasi. Ning seda pakub „Aabitsa kukk“ kuhjaga.“
Foto: Martin AhvenMuusik võttis ette julgustüki ning tuli välja monolavastusega „Aabitsa kukk“
Lauri Liiv: „Käsi südamel, minul ei olnud mingisugust ambitsiooni minna üksinda lavale. Vastupidi!“ (3)
„Käsi südamel, minul ei olnud mingisugust ambitsiooni minna üksinda lavale,“ naerab muusik Lauri Liiv. „Vastupidi! Monolavastus on midagi sellist, mida ükski näitleja eriti ei igatse. Alati on mõnusam ja turvalisem minna lavale partneritega.“ Lauri võib ka käsi piiblivirnal vanduda, ent praegu on ta ometigi ihuüksi laval. Toeks üksnes kohev parukas ja vanakooli aabits.
Paar aastat tagasi otsis Lauri näitemängu, mis oleks mõeldud väiksele koosseisule. „Natuke oli koroonakäsi ka mängus, et tekkis mõte teha väikse trupiga lavalugu,“ räägib ta. „Teine põhjus oli see, et suure pundiga lavastusi on tehtud küll ja küll, ent kammerlikku tükki, kus on pisike punt inimesi, polegi teinud. Tahtsin, et oleks teistmoodi töö, mis endalegi põnevam teha.“
Kommentaarid