Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu koostöölavastuse „Tiit Pagu“ arvustus
NELJATUNNINE LENNUSÕIT: noored näitlejad lustisid „Tiit Pagu“ mängides, vaataja vahepeal väsis (4)
Laupäeval esietendunud Jaan Krossi värssromaan „Tiit Pagu“ on materjalina noortele näitlejatele suurepärane valik – tegemist on kujunemislooga, kus pealtnäha blaseerunud peategelasel tuleb olude sunnil jätta seljataha mugav ja kohustustevaba tudengielu ja kiirelt täiskasvanuks saada. Lisaks annab materjal, kus peategelane ei ole pidevalt loo keskmes, ka suurepärase võimaluse ansamblimänguks – särada saavad nelja tunni jooksul kõik, kedagi ei jäeta kõrvale.
Lavastaja Jaak Prints, kes on ühtlasi kursuse üks juhendajatest, on noortele andnud võimaluse kasutada teatri kõiki vahendeid – pöördlaval tantsitakse, markeeritakse tegevusi, lauldakse, ehitatakse ja lammutatakse. Tegemist on väga füüsilise lavastusega, vahel ei suuda vaataja kogu tegevust isegi hoomata, õnneks tuleb nii mõnelgi korral appi kaamera, mis olulisi ilmeid ja hetki lähedale toob. Põnevalt on lahendatud peategelase Tallinnasse jõudmise hetk, kaamerapilt edastab Salme tänaval asuva teatrimaja trepipealset, mis näib ühtaegu suurlinlik ja trööstitu. Kindlasti annab plusspunkte noorte endi särasilmsus ja entusiasm, mis ei kustu terve pika etenduse jooksul.
Pöördlava lavastuse keskpunktina on mõjus kujund – peategelane sattub tahtest sõltumata sündmuste keerisesse ning tal on raskusi nendega kaasa minemisega. Õieti lohiseb Tiit Pagu rohkem looga kaasa, kui et ohjad haarab. Siinkohal võib tuua paralleele ka tänapäevaga, kus hommikul ärgates ei pruugi teada, milline maailm täna paistab.
Ära on kasutatud ka tudengite musikaalsust, tagalaval annab etendusele hoogu elav muusika noorte endi esituses. Rääkimata etenduse eel fuajees antud värvikast ajastule omaste lööklaulude kontserdist.
Vaataja seisukohalt tundub neli tundi kestev etendus siiski liialt pikk. Läksin teatrisse kindla veendumusega, et riimis laused mind jalust ei löö, kogu teatriklassika on ju värssides ja koolipõlves sai innuga loetud nii Molière'i kui Shakespeare'i ning Betti Alveri poeem „Lugu valgest varesest“, mis mõnevõrra samast ajast räägib, on üks mu lemmikutest. Puškini „Jevgeni Onegin“, mille värsimõõtu Kross on kasutanud, oli koolipõlves lihtne lugemine, nii uskusin, et kuigi ma Krossi „Tiit Paguga“ tuttav ei ole, ei kujuta tekstist arusaamine mingit probleemi. Ma eksisin.
Jätan praegu kõrvale etenduse alguse kergelt kooliteatriliku mulje, mis kindlasti järgnevate etendustega väheneb, tudengid tegid omalt poolt kõik, et küllaltki arhailist teksti lobedalt vaatajani tuua. Muidugi, norida võib mõne diktsiooni ja hääleulatuse kallal, aga need pisipuudused on kindlasti aja ja kogemusega kõrvaldatavad. Tekstist arusaamise hõlbustamiseks olid noorema vaataja jaoks kavalehel välja toodud ka tekstis kasutatud tundmatute sõnade seletused, kuid ma pole kindel, et keegi neid kiire tekstiedastuse ajal vajada võis.
Jääb aga küsimus, kas oli tõesti vaja terve romaan lavale tuua? Etenduse lõppedes oli tunne kui tšarterreisiga Türki lennates, kere kange ja jalad pikast istumisest tuimad. Mõlemad vaatused kestavad kumbki üle pooleteise tunni ning nii mitmeski kohas tekkis tunne, et teksti oleks võinud rahumeeli kärpida, ilma et lugu sellest kannatada oleks saanud. Vaatajana-kuulajana oli kohati raske laval toimuvaga sammu pidada, nii mõnelgi kohal oleksin tahtnud tagasikerimisnupule vajutada, et materjali uuesti kuulata.
Mis võib-olla on isegi hea, sest lahkusin teatrist kindla sooviga Krossi romaan üles otsida ja rahulikult läbi lugeda.
Kommentaarid