EESTLASED USAs | Aukonsul Jaak Treiman: „Ma olen uhke selle üle, mida on Eesti teinud. Välja arvatud üks osa.“ (10)

Te olete olnud aukonsul 36 aastat. Kas olete tööst väsinud ka?

Vahetevahel mõtlen ikka tagasi astuda, aga osalt see töö on ikka huvitav. Kui (1986. aastal Eesti peakonsul USAs Ernst – H. P.) Jaakson määras mind aukonsuliks, siis 1986. ja 1992. aasta vahel oli ühte sorti tegemisi, pärast olnud teistlaadi. Aga huvitav on olnud näha, kuidas välisministeerium ja Eesti on kasvanud. Mul on siin olnud huvitav vaatepunkt.

Kuidas on Eesti kasvanud Los Angelesest vaadatuna?

Käin küllalt tihti ka Eestis, aga on kasvanud väga hästi. Loodetavasti kasvab ja areneb veel. Vahetevahel arvan, et võib-olla hõiskame Eestist rohkem, kui seal reaalselt on. Loodan, et asjad lähevad veel edasi, enne kui nad hakkavad alla minema nagu kõikidel maadel lõpuks läheb.

Millised on kõige suuremad valdkonnad, milles Eestil oleks enim arenguruumi?

Raske ütelda. Poliitika üle ma ei taha hakata palju rääkima, aga mõnikord arvan, et eestlased on liiga uhked enda üle. Kindlasti on põhjust olla uhke, aga selle uhkusega tuleb mõnikord ka teatud kindlus, mida võib-olla ei tohiks olla veel. Peaks olema natukenegi rohkem skeptiline oma võimude üle. Mida skeptilisem oled, seda rohkem saab edasi areneda. Kui oled liiga uhke, siis juba arvad, et kõik on tehtud ja järel pole midagi, mida teha.

Miks arvate, et eestlased on liialt uhked?

Pole midagi konkreetselt, mida olen lugenud või millele võin näidata. Ma lihtsalt räägin inimestega Eestis või ka siin, Los Angeleses, ja kuulan.

Mainisite, et töö iseloom on muutunud. Milline on teie argipäev praegu?

Dokumentide väljaandmine on kõige tülikam ja kõige rumalam töö, mida pean tegema. Nüüd saab passi posti teel ka saata, aga ID-kaarti ikka ei saa. Ja see passi saatmine on väga hiline asi. Mul on inimesi Hawaiilt, kellel on dokumente vaja. Sealt Los Angelesse on umbes sama pikk maa kui Tallinnast Afganistani ja kellelgi ei tulekski pähe, et tulla isiklikult dokumendi järele.

Lennukiga Hawaiilt Los Angelesse on kuskil viis ja pool tundi.

Vist on jah, viis tundi või nii. Ja siis peab üleöö siin olema, minu juures on võib-olla viis minutit.

Seega mõttetu ajakulu?

Jah. Aga eks selle vastu olen aastaid sõdinud ja nad on mõned sammud edasi teinud. Näiteks soomlased saavad dokumente kätte 7-Elevenist (ülisuur poekett USAs – H. P.).

Oi, neid on ju igal pool.

Jaa, tõesti, aga soomlastel on just selline kaup tehtud.

Aga siis muidugi katsun aidata ärimehi. Või kui Eesti kodanik on oma passi ära kaotanud, siis mul on õigus anda tagasipöördumistunnistus. Katsun ergutada ka Eesti kultuuri, kultuuriturismi, aga nende asjade jaoks oleks… rohkem abi vaja. Tavaliselt ma ei tea, kes on siin külas. Mitte ainult mina ei nuriseb, aga ka New Yorgi ja San Francisco konsulaadid kurdavad sama. Kui Eesti lauljad või näitlejad tulevad siia… Kui nad tahavad abi, siis nad peaksid teatama, aga nad kas ei taha või neil on omad kontaktid – no siis hea küll, ma ei otsi seda tööd rohkem. Aga oleme valmis siin aitama.

Kas te Tommy Cashi teate?

Ei tea.

Näiteks tema oli minuga täpselt samadel lendudel Tallinnast Los Angelesse.

No kui tal on oma agent, siis ma väga palju aidata ei saa. Aga kui näiteks (Los Angeleses elavale muusikamänedžerile – toim.) Renee Meristele öelda, siis saab kohalikele eestlastele ka teatada ja nad saavad võimalusel kuulama minna.

Kui te räägite Los Angeleses mõjuvõimsate ettevõtjate ja poliitikutega Eestist, meie kultuurist ja ettevõtetest, siis kuidas on nende arusaam Eestist aastatega muutunud?

Ma ei usu, et on väga palju muutunud. Nendel on olnud algusest peale Eestist hea mulje ja see on tänu vanemate generatsioonile. Kõigil, kes teadsid Eestist – seal on palju neid, kes ei tea midagi – oli positiivne tunne. Nad vaatasid, et Eesti oli see väike riik, mis võeti üle. Tänapäevani on suurel osal positiivne tunne. Ainukene murekoht praegu, mis avaldab küll Eestile vähe mõju, on Leedu probleem juutidega. Leedukad ei tunnista, et II maailmasõja ajal juutidega midagi juhtus. Siin rahvas ei vaata Eestit, Lätit ja Leedut eraldi, vaid pigem ühtse massina – „Need on Balti riigid“ – ehk kõik on üks ja sama. See on küll probleem Eestile, aga pigem väike.

Kas ameeriklastega on keeruline luua usaldusväärseid suhteid?

Keeruline ei ole, aga võtab aega. Ma arvan, et see on tõde igal pool maailmas, aga ameeriklased äri- ja meelelahutusmaailma juures on sõbralikud, aga see ei tähenda, et nad on sõbrad. Abi saamine ja uute kontaktide saamine läbi vanade võtab aega. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel (EAS) on inimesed San Franciscos ja nad on küll head, aga nad on seal olnud ainult aasta-paar. Tavaliselt võtab tõsiste kontaktide saamine tublisti rohkem aega. Eks vahetevahel ikka juhtub, et keegi vajab midagi, mis eestlastel on olemas, aga see on puhtalt äritegemine. Selleks peab… noh, inglise keeles socialising.

Sotsialiseeruma, läbi käima?

Jah, just! Inimesed vaatavad, et konsulaarkorpusel on neid vastuvõtte palju. See on puht naljategemine, aga õieti ka tööaeg.

Naljategemine sellest vaatest, et…

Sa räägid teiste konsulitega ja seal on kohalikke poliitikuid. Näiteks Mehhiko konsul kutsus kõik teised konsulid Mehhikosse. Pidime sinnasõidu ise maksma, aga ülejäänud kulud kattis Mehhiko riik. See oli poolteist päeva tõsine propaganda Mehhiko äride kasuks (naerab). Mõned Ameerika poliitikamehed olid ka kaasas. Nad viisid meid vaatama jalgpalli, seda õiget jalgpalli, sõidutasid bussiga väiksesse linna Tequila, kus valmistatakse tekiilat. Mõned Ameerika poliitikamehed olid ka kaasas ja seal sain hästi tuttavaks ühe Los Angelese linnavolikoguliikmega, kes on nüüd kutsunud mind paarile üritusele. Või siis minu raamat („A Diplomatic Guide to Los Angeles“ – H. P.), mis antakse igale uuele konsulile – tänu sellele on mul nüüd Tšehhi konsuliga väga hea läbisaamine. Kui ta siia jõudis, saatis e-kirja, kiites raamatut ja tänades, et oli suureks abiks. Tuli välja, et varem Tokyos olles oli ta teinud midagi sarnast. Nüüd käime hästi läbi ja see aitab palju, sest Tšehhi on praegu Euroopa Liidu eesistujariik. Kõik sellised seigad on juhtunud naljategemisega.

Saan aru, et nii-öelda naljategemine, see sotsialiseerumine, on kohustuslik osa tööst, et luua uusi tutvusi ja häid suhteid.

Täpselt. Seal on kogu aeg ka protokollijad, kes on mind mitu korda päästnud. Näiteks üks suursaadik tuli siia ja tahtis näha Getty Villat, aga sinna peab aja ette broneerima. Palve tuli viimasel minutil, aga helistasin nendele protokolliinimestele ja sain, nad tegid asjad ära.

Siin oli ka üks äridelegatsioon, mis koosnes arhitektidest ja ehitajatest. Mul ei olnud üldse aimu, mida nendega teha. Nad tulid siia peaaegu kogemata, sest äridelegatsioone siia eriti palju ei tule. Keegi ei saa lihtsalt aru, kui tähtis on Los Angeles…

Los Angeles on ju ometi Ameerika suuruselt teine linn.

Seda küll. Majanduslikult on see palju tähtsam kui Silicon Valley. Los Angelese ala on väga suur ja siin on palju rohkem valikuid kui Põhja-Californias, kus on Silicon Valley, mis asub seal raha pärast. Aga kui sealt edasi põhja poole minna… Kui tahad midagi katsetada, siis Los Angeleses on palju parem, rahvast on palju rohkem ja…

Rahvastik on mitmekesisem?

Jah, Los Angelese koolides on üle 200 keele. Ent siin on ka lennutööstused, mis on küll viinud peakontorid poliitikute külje alla, aga töökohad ja vabrikud on jätkuvalt siin. Äridel on siin palju rohkem võimalusi, aga arvan, et suurem osa ärimehi ja poliitikuid ei saa sellest Eestis aru. Sellepärast ma ka mõnikord naeran, mõnikord nutan, kui mõni delegatsioon on läinud San Franciscosse, aga ei ole võtnud lisa 30 minutit siia lendamiseks. See on sama hea ots kui Tallinnast Helsingisse.

Sinu jutust jääb mulje nagu kõigil on kinnisidee Silicon Valleyga.

Jaa. Arvan, et Silicon Valley enam ei kasva. Mõned ettevõtted on tulnud juba siiapoole, ja ka näiteks Netflix on teinud oma stuudiod siia. Tehnoloogia on siin, mitte enam Silicon Valleys, nagu ka inimoskused ja talent.

Kas see ei tee läbilöömist samast just keerulisemaks?

Keeruline, jah.

Äkki see võiks olla põhjuseks, miks ei proovita Los Angeleses läbi lüüa, kardetakse läbi kukkumist?

Kui tahavad raha teenida, siis on küsimus, kus nad paremini teenivad.

Samas, saab ju ka teistpidi mõelda, et kui juba Los Angeleses läbi ei löö, siis miks peaks kuskil mujal õnnestuma?

Jah, absoluutselt, aga eks ma räägi üldiselt. Eks iga inimene ja äri tahavad midagi erinevat saavutada ja peavad vaatama, kus saab seda kõige paremini teha. Selle vastu ma ei vaidle. Mida ma aga väidan, et kui kaalutakse kuhugi minna ja midagi teha, ei tasu mõelda vaid San Francisco ja Bay Area peale. Vaadaku Los Angelest, Houstonit, Bostonit, Virginiat – need on kõik keskpunktid ja kuigi igaühel võib olla teatud positiivseid ja negatiivseid külgi, peab õige otsuse tegemiseks kõike kaaluma. Üldiselt väidaksin, et Lõuna-California annab palju rohkem võimalusi kui ükski teine koht.

Kuidas Eesti kultuur sobitub väga värvikirevasse Los Angelesse?

See sobiks siia hästi, aga seda leiab väga vähe. Kõige suurem asi eesti kultuuri jaoks läbi aegade juhtus paar aastat tagasi, kui Los Angelese Filharmoonia juht Gustavo Dudamel otsustas anda neli kontserti järjest Arvo Pärdi muusikast. Eks muidugi meil on rahvast siin ja seal, näiteks eestlane Juri Kroll katsub Eesti kunsti elus hoida, tal oli üks eestlaste kunstinäitus. Aga midagi suuremat kuskil muuseumis või ülikoolis pole juhtunud.

Kas Eestil oleks võimalus siin läbi lüüa?

Jaa, võimalus on. Siin on nii palju rahvast ja eesti kunst, kindlasti oleks rahva seas küllalt huvi.

Näiteks tutvustada laulu- ja tantsupidu?

No see oleks rohkem turismi jaoks. Selle kohta on väga palju huvi. Iga kord, kui räägin kellegagi ja nimetan, kui palju lauljaid lava peal on, vajuvad kõigil kohe suud lahti ja nad tahavad näha. Aga siin oleks näiteks kunstiga võimalik teha, huvi peab ärgitama. Kui aga teha õiget näitust, peab seda kaks-kolm aastat ette planeerima, sest kõik suuremad muuseumid on ette planeeritud ja need võtavad palju raha.

Kaheksa kuud on möödunud ühe teatud sõja valguses. Palju oled pidanud seletama ameeriklastele sõjast ja selle mõjust Eestile?

(Mõtleb kaua.) Mitte väga palju, aga ameeriklastel on… (mõtleb) Väga paljud vaatavad lihtsalt – hea küll, seal on head mehed, seal pahad, ja pahad mehed ründasid häid, Eesti ja Balti riigid on head inimesed ja nad on seal piiril ja arusaadav, et neil on mõned mured. Aga paljud sügavamalt ei mõtlegi, kogu olukord oleks nagu mustvalge.

Kas see on peegeldus ameeriklaste laiemast mentaliteedist – kõik peab olema lihtsalt arusaadav?

Ei tea, kas see on vaid ameeriklaste mõtteviis, aga ka näiteks eestlased või jaapanlased ei pruugi mõelda sügavalt. Lihtsalt kuidagi juhtub. Näiteks kui sõda alles algas, rääkisime igakuisel Euroopa Liidu konsulite grupi kokkusaamisel, kuidas Ukrainat toetada. Nende kõige parem mõte oli helistada San Franciscos olevale Ukraina peakonsulile (naerab, väljendades uskumatust). Siis ma soovitasin, et kuna siin on Ukraina kultuurikeskus, teeksime järgmise koosoleku seal. Sellega oldi nõus. Nad on küll targad inimesed, aga…

Osalt ma arvan ka, et need ameeriklased, kes peavad end tarkadeks, usuvad, et Venemaa hoiab seda maa-ala, mis neil on, ja siis sõlmitakse diplomaatiline leping. Mõned teised, eriti väga parempoolsed, arvavad, et inimesed unustavad sõja lihtsalt ära, sest nagu aru saan, nende uudistes ei räägita palju Ukrainast ja seega nad arvavad, et järelikult on kogu rahvas konflikti unustanud. Üks abielupaar, kes on minu kauaaegsed sõbrad, vaidlesid kõvasti, et rahvas unustab ära ja Venemaa võtab lõpuks üle. Nad ütlesid ka kohe, et nende uudisteallikates sõda läbi ei käi.

Pidasid silmas konservatiivseid väljaandeid?

Jah, aga ma ütlesin, et ma näen küll, ja siis nad küsisid, et kus. Vastasin, et Washington Postis, New York Timesis, Los Angeles Timesis, jne. Aga nii nagu olen aru saanud, siis Fox Newsis ja teistes parempoolsetes allikates, mida olen vahetevahel kuulanud lihtsalt kuulamise pärast, ei mainita sõda ja Ukrainat.

Sattusin just paar päeva tagasi USA telekanaleid läbi klõpsima ja vastu tuli Fox Newsi Carlson Tucker. Teda paar minutit vaadates ja kuulates sain aru, miks inimesed kipuvad olema nii ekstreemsed, kui Tucker ja teised temasugused rääkivad pead iga päev tundide viisi vaatajatele näkku karjuvad. Olen ma õigesti aru saanud, et ameeriklaste maailmapilti kujundab metsikult palju televisioonist nähtu?

Mul pole juba mõnda aega televiisorit olnud , aga jah, kahjuks on nii. Kui keegi tahab teada, mida ameeriklane arvab, siis need arvamused sõltuvad sellest, kust nad oma uudised saavad.

Sõjaga seoses on tekkinud väga palju küsimusi iseseisvumise kohta, nii Ukrainas kui ka Eestis. Lugesin sinu eelmisel aastal kirjutatud arvamusartiklit „The Spirit of Liberty“, mille lõpus esitad mitu küsimust seoses Eesti iseseisvusega. Vastuseid sa iseenda püstitatud küsimustele ei anna, aga esitaksin nüüd needsamad küsimused sulle. Kas eestlased on võimalikult hästi kasutanud kõiki neid võimalusi, mida taasiseseisvumine meile andis?

(naerab) Oi, kus see oli?

Artikkel ilmus Estonian Worldis.

Aa, jah. (Pikk paus.) Võimalusi võib ikka paremini kasutada, aga see ei vasta su küsimusele (naerab).

Tõsi, aga kui üritaksid ikkagi vastata – kas oleme võtnud maksimumi?

(Väga pikk paus) No minu probleem selle vastamisega on, et… (paus) see on minu kui eraisiku vastus, mitte kui aukonsuli vastus.

No okei. Mida vastad sina kui eraisik Jaak Treiman, mitte kui aukonsul?

(Paus.) No kõige negatiivsem asi on praegu EKRE. See, mida nad räägivad, et Euroopa Liit on samasugune nagu Nõukogude Liit. Ma olin Soomes ja kuulsin kogemata ühte Saksa raadioprogrammi, kus Helme rääkis, ja see oli vist, mida ta kohe sõna-sõnalt ütles.

Jah ja see tekitas Eestis suure skandaali.

(Paus.) See… (paus) väljavaade, mis on EKRE-l, või minu arusaamine nende väljavaatest, on väga isekas. Katsusin seal artiklis ütelda, et vabadus pole absoluut. Kui vabadus on absoluut, pole kellelgi vabadust. Peab aru saama, et kui oma vabadust laiendada maksimumini, peab osa sellest vabadusest ära andma. Ainult siis saavad kõik olla vabad. EKRE loogiline lõpp on kas Stalin või Hitler, kes annab käsu, kuidas elada. Kas meeldib või ei meeldi, aga pead nende järgi elama. Ma ei tea, kui palju pahandust nüüd teen (naerab).

Kas oleme hästi kasutanud meile antud võimalusi? Jah, osaliselt oleme seda teinud. Oleme rakendanud riigikogu, presidendi ja peaministri, mis kõik töötab, aga see töötab vaid siis, kui kõik usuvad selle põhisüsteemi toimimisse ja ma pole kindel, et EKRE ja see grupp on seda usku. Mul on praegu sama probleem Ameerika parteidega. Olen eluaegne vabariiklane, siiani olen ja pole ümber muutnud, aga mida praegu räägitakse, pole enam see konservatiivsus, millesse kunagi uskusin või mida arvasin.

See on sinu vaates läinud täiesti äärmusesse?

See pole enam isegi äärmuses, vaid kuskil uues solar system’is (inglise k – päikesesüsteemis). See, mida siin räägitakse, kuidas valimised olid võltsitud – see lööb seda süsteemi. Süsteem toimib siis, kui kõik aktsepteerivad otsust.

Usaldus, teisisõnu.

Jaa, ja seda nad rikuvad. On juba rikkunud. Ma jätkuvalt ei tea, kui paljud Ameerika poliitikud usuvad, mida nad räägivad, ja kui paljud vaatavad lihtsalt poliitiliselt, et see on kasulik. Ma ei usu, et keegi selle välja nuputab. Noo… jah, ma ei tahtnud poliitikast rääkida, aga…(muigab)

Jah, aga tänapäeva maailmas ei saa sellest üle ega ümber. Kui aga üritad vastata teisele kahele küsimusele, siis kas Eesti on elanud vastavalt nendele ideaalidele, mida soovisime saavutada iseseisvumisega?

Jaa, oleme, aga osaliselt ei ole. See on naeruväärne, kui räägitakse immigratsioonist, ka enne Ukrainat. Kui palju oli neid, kes tulid Eestisse väljastpoolt?

No ikka väga vähe, sest sisserändekvoodid on väga karmid.

Täpselt, väga vähe. Ja nüüd need, kes kisavad immigratsiooni üle…(paus) See valmistab mulle isiklikult probleeme, sest mina ja mu vanemad olime need põgenikud. Me läksime 1943. aastal Rootsi ja… (paus) Väga vähesed saadeti ikkagi tagasi, ent põhiliselt oldi abivalmid. Saksamaal need laagrid…(paus) Nii nagu ma aru saan, siis need polnud mugavad, aga ei olnud ka nii hullud. Seal olid ikka oma koolid ja laulukoorid. Inimesed ikka aitasid meid ja nüüd ümber keerata, et ei, me ei luba siia kellelgi sisse tulla või ei võta kedagi vastu… Mul on lihtsalt halb reaktsioon.

Aga kui jätta välja see osa, mida ajab peaasjalikult vaid üks partei, siis kas muus osas on taasiseseisvunud Eesti järginud ideaale?

Jah, välja arvatud see üks osa, olen ma uhke, mida on Eesti teinud. Mul on hea meel öelda, et olen eestlane ja olen Eestis sündinud.

Rääkisin enne teie tulekut ka siin Eesti Seltsi majas varateismeeas ja veel nooremate lastega. Nad tunnevad, et eestlaslikkus on midagi, mis teeb neid eriliseks ja eristab koolis teistest. Kas tunned samamoodi, et Ameerikas olles oled justkui osa ühest väiksest erilisest kogukonnast?

Mu käest on seda enne küsitud ja ma ei ole veel õiget vastust leidnud. Jah, ma tunnen, et olen eestlane, aga tunnen ka, et olen ameeriklane. Mul on mugav olla kas Tallinnas või siin. Kui rääkida hümnidest, siis mul on palju kõvem reaktsioon Eesti kui Ameerika hümni ajal. Kui palvetan, mida ei juhtu tihti, siis eesti keeles. Kui mõtlen midagi, siis inglise keeles.

Eesti vastu pole olnud keeruline armastust hoida. Eesti keel on nüüd nii, nagu ta on, aga see oli mu esimene keel, sest seda 1920.–1930. aastate eesti keelt rääkisime kodus. Vanemate läbi on see Eesti tunne mulle sisse kasvanud, aga… (paus) Ma ei saa ütelda, et olen sada protsenti üks või teine. Esimesed mälestused on Rootsist, kooli alustasin Austraalias, siia tulles olin üheksa-aastane. Eks igast kohast on midagi külge jäänud, sisse kasvanud.

Rääkisid varem, mis sulle Eestis kõige vähem meeldib. Aga mis meeldib sulle kõige rohkem?

Must leib (naerab).

Seda siin maailmaosas vist ei saa?

Leila (Eesti seltsi üks juhtidest – H. P.) teeb väga hääd. Ei, see on pooleldi naljategemine, kui ütlen vaid Eesti leib. Eesti toit ikka, mis tuleb ema läbi. Aga ka Lõuna-Eesti maastik, Põhja-Eesti on nii ja naa (muigab).

Mina ise olen Tallinnast.

(Naerab) Väga kahju, aga… Haapsalu ka. Tartust edasi juba, Tartu on piiri peal.

Räägid nagu tõeline Võru juurtega inimene.

(Vahele segades.) Kui küsisid varem Eesti vaimu kohta, siis ütleksin veel, et minu jaoks oli fantastiline kogemus esimest korda Eesti külastamine. Olen Võrus sündinud ja Lennart Meri kutsus mind 1992. aastal ühele vastuvõtule. Sain enda sugulastega ühel nädalavahetusel kokku. Olin kuulnud, kuidas mõnda Eesti ameeriklast oli vaadatud pelgalt rikka ameeriklasena. „Oo, siin on Jaak, ta on natukene aega ära olnud“ – selliselt tervitati mind. Ma tundsin kohe end pereliikmena.

Nagu oleksid vaid korraks, 49 aastaks ära käinud?

Jah, et natukene aega olin ära ja nüüd olen kodus tagasi. Kui keegi küsib midagi Eesti kohta, siis tänapäevani nimetan, kui lihtne oli kojutulek.

Aukonsulikarjääri jooksul oled töötanud iga taasiseseisvunud Eesti riigijuhi all. Kuidas sa neid võrdleksid?

Praegune president pole väga kaua olnud, tema kohta on raske öelda. Ta on olnud ametis ainult aasta ja midagi rumalat pole teinud. Eestil on olnud head presidendid, välja arvatud üks.

Kes see üks oli?

Number kaks (muigab). Rüütel oli… Ma nägin, kui ta siin käis. No näiteks Ilves oli hiilgav. Tean, et Eestis olid tal omad probleemid, aga välismaal pole paremat Eesti esindajat olla.

Rüütel oli piinlik. Nägin, kui ta San Franciscos käis. Ta ei katsunud ühtegi sõna inglise keeles ütelda ja kõik kõned, mis ta andis… Ainsana päästis need kõned hea tõlk, kes neid silus ja tegi paremaks.

See on taas isiklikust vaatest öeldud, mitte aukonsuli?

Jah (muigab). Ja teised ka – Kaljulaid oli hea. Siin, kuidas ta esines. Mul oli kahju, et teda teiseks ametiajaks ei võetud. Minu jaoks on kõige olulisem, millise mulje jätab president välismaal. Ma ei vaata, mida ta Eestis teeb.

Kas on midagi, mida Eesti peaks Ameerikalt õppima?

(Naerab.) Tänapäeval?

Jah, ikka tänapäeval!

Seda, kuidas poliitikasüsteem peaks töötama ehk mitte selliselt, nagu ta töötab USAs praegu. Tean, et Eestis sõimatakse poliitikat kogu aeg, aga kui see üks partei välja arvata, siis mul on vähemalt jäänud mulje, et see süsteem töötab. Ameerikas on mulje, et siinne poliitsüsteem laguneb. Aga üks asi, mida on ameeriklastel ja mida eestlased võiksid õppida – sõbralikkus ja abivalmidus.

Keegi murdis mu majja sisse paar kuud tagasi, kui olin Euroopas. Suurt kahju ei tulnud, läks ainult magamistuppa ja võttis vaid kaks asja. Ma ei teagi, miks ei võtnud rohkem. Ta lõi akna puruks, kust jalutas sisse. Mul tuleb aednik kord nädalas ja nähes, et keegi oli sisse murdnud, ütles naabrile, kellega saame hästi läbi. Naaber teatas mulle juhtunust, aga ta ütles ka ühele teisele naabrile, kes elab kuus-seitse maja edasi, kellel juhtub olema üks ehitaja. Poliitiliselt ei saa me üldse läbi, aga tema saatiski siis minu juurde ehitaja, kes pani pani aknale vineeri ette.

Koju jõudes ei olnud kõik veel parandatud, aga kõik oli korras. Mina ja too ehitaja saatnud naaber ei räägigi üldse poliitikast (muigab), aga kohe aidatakse, kui kellegi on häda. Ükskõik, mis poliitika on praegu ja mis mulje on väljaspool USAd, siis ameeriklased on head inimesed, abivalmis ja südamlikud. Ma ei taha ütelda, et eestlased ei käituks täpselt samamoodi, aga ma ei ole kindel, et nad nii teeksid. Arvan, et eestlaste esimene reaktsioon on eemale hoida, mitte kohe sisse joosta. Aga eestlased võiksid seda osa ameeriklastest vaadata ja sellest õppida.