Inimesed
25. mai 2001, 23:00

Mati Talvik: Tammsaare pargis rääkisin paari pätikesega

“Muidugi oleks nad su ära viinud,” teatab Mati Talvik kaunil neljapäevahommikul Lilleküla majakesest väljudes, kui teie korrespondent on talle telefonis halanud, et ei julge väravat katsuda: ESSi logo peal, viiakse veel minema.

Vaat, 10 aastat tagasi sihukesi silte polnud... Kui sa nüüd hakkasid seda “10 aastat tagasi” saadet tegema - palju sa peast mäletasid ja palju pidid dokumente tuhnima?

Kuupäevi kindlasti ei mäletanud. Selle riigipöörde kuupäev, 20. august, on muidugi meeles, aga kõik need, mis enne olid, seda peab ikka täitsa kõvasti uurima. Näed, vaata, kõrguvad seal nurgas pilvelõhkujad (raamatukuhjad), Mart Laar, Sirje Endre, Urmas Ott ja kõik teised.

Aga seda mäletasid peast, mis leib maksis ja palju sa palka said?

Oi. Oi. Seda mäletan, et minu palk oli üks Eesti Televisiooni kõrgemaid. See oli 180 rubla, sellega elas täiesti vabalt ära.

Oot, mis aastal see oli?

See oli 80. aastatel. Kõrgema kategooria kommentaatori palk, seda said Valdo Pant ja teised sellised inimesed, kes mulle olid iidolid. Sada kaheksakümmend. Väga hästi elas ära. Iga päev võis konjakit juua, 3.60.

Pits?

Ei, pudel.

Mis kategooriad seal veel olid?

Oi, igasugused. Kommentaatori miinimumtasu oli vist 150 ja kuidagi kümne rubla kaupa tõusis. Alustasin ma nooremkorrespondina-stažöörina. See oli esimene tööraamatu sissekanne ja võrdus 80 rublaga kuus. Nii et siis oli natukene valus. Naine oli diktor, sai 110 vist. Ta ei olnud kõrgema järgu diktor, kuigi ta oli kõikidest kõige parem. Pärast sai kõrgema kategooria, tema sai siis 120 või 130, mina sain 180, kahe peale oli, kui soome keelele üle minna, helppo tapaus neli last üles kasvatada.

Miks sa soome keele peale üle kipud minema?

Sellepärast, et mu naine on soomlane. Aliisa on sündinud Helsingis, ta on niisugune paljasjalgne helsinglane, see pidi olema niisugune uhke asi, kui oled Helsingis sündinud. Ema on tal jumala puhas soomlane ja isa on soomestunud eestlane.

Möh, sul on siis kodukeel vahel...

Eeeeeeeeeeeiiiiii... Kodukeel on eesti keel.

Urmas Ott ütles kunagi Kesktelevisiooni tehtud saates, et kõik

ETV

staarid on omavahel konkurendid...

Ah... Ott blufib. Tegelikult on ta mul väga hea sõber. Ma ei tea, kelle konkurent ta oma arust on, minu oma küll mitte. Ütlen sulle päris ausalt. Vaata, see tema kuulus saade “Carte blanche”, algas tegelikult niimoodi, et me tegime 1985. aastal ühe Eesti kambaga ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilasfestivali jääsõud ja kuna sealt tulid head kontaktid, siis sama aasta sügisel korraldasime siin Linnahallis ühe niisuguse N. Liidu tähtede saju, pealkiri oligi “Zvezdopad”. Sugulussidemeid kasutades ja sümpaatiast panin mina seda õhtut juhtima oma naise ja Urmas Oti. Intervjuud igasuguste tolleaegsete nõukogude tähtedega jätsin enda teha. See oli mingi viis-kuus õhtut järjest seal Linnahallis. Saal oli kogu aeg puupüsti täis. Mäletan, et tegin ühel õhtul intervjuud Žvanetski (vene humorist) ja Gurtšenkoga (vene näitlejanna). Ja kui ma selle olin lõpetanud, kohtusin lava taga Alice’i ja Urmasega ning Urmas ütles: Mati, sa niikuinii ise ei hakka tegema niisuguseid asju, aga mis sa arvad, ma sain õudselt hea idee, kui ma hakkan tegema niisuguseid televisioonivestlusi. Ma ütlesin: lase käia. Ja esimene külaline tal oligi Ljudmilla Gurtšenko. Ja läks. Ja tipp-topp.

Absoluutselt mingit konkurentsi ei ole. Kuidas saavad olla konkurendid Vahur Kersna ja Urmas Ott või puruvanake Mati Talvik? Ei ole ju kokkupuutepunkti. Pole. Nothing!

Miks sa enda kohta puruvanake ütled?

Vanuse poolest ikka, järgmine aasta kukub ikkagi kuuskümmend. Ei, ma ei ole puruvanake, nagu sa näed... Õlle järgi minnes käivad jalad väga kiiresti!

Oih, nüüd jääb iidolist vale mulje...

Ei, noh... Sauter pommitas mind kogu aeg selle pealt. Ma ütlesin talle, et: sa peaks mulle tänulik olema, et ma võtsin ainult su kukalt, kui sa olid Villu Vane ees ja said roolis joomise eest karistust. Tema küsis - see oligi sinu kaamera. Mina ütlesin, oli jah. Mu poeg Artur veel helistas, et see seal on Sauter, ära ta nägu näita. Nägu oli ka üsna kurb, ei oleks kellelegi positiivset elamust pakkunud. Noh, okei...

Kas sa rahulikult tänaval saad oma näoga käia?

Ei, saan, saan. Teatud kontakti saavutamiseks pean ma ikka ise initsiatiivi üles näitama. Varem nii ei olnud, aga praegu on juba rahulik.

Ma nüüd hõõruks sulle natuke minevikku nina alla. Sa pidid nüüd saate tarbeks igasuguste dissidentidega rääkima, kas nad ei meenutanud sulle seda, kuidas sa, ilus karvamüts peas, 1988. aastal rahvast Tammsaare monumendi mant ära ajasid?

See ilus karvamüts ja kogu Tammsaare on laupäeval eetris, muuseas. Ee... Ei, nad on suured inimesed ja mina ei olnud EKP KK ideoloogiasekretär ega Ministrite Nõukogu esimees, ma olin tegelikult liiga teise poole mees, see oli oma lollus, et ma sinna läksin, sinna Tammsaare juurde. Kogu see sündmus oli ära keeratud enne, kui mina kohale jõudsin. Seal ei olnud inimesi, kellega, ee... üldse vestelda. Need inimesed, kellega oleks võinud rääkida, olid seal, kus sina, kusagil kaugel, vaikselt ja mõtlesid. Kui sa vaatad neid kaadreid, siis sa näed, et ma olin nagu kilu karbis, ümbritsetud mingisuguste kuuenda b lapsukestega. Ja ma unustasin ära, et tekst, mida ma räägin nendega, läheb rahvale ja seda võib võtta nii, et kõik need väljendid käivad rahva kohta. Tegelikult ma ju rääkisin kahe-kolme väikese pätikesega. Kõik. Sellest kõik see... Ma olen seda Indrekuga, Indrek Toomega ka rääkinud... Vaata see saade ära, sa näed kohe, kust tuli see ebakõla. Muidugi oli oma lollus. Kõige lihtsam oleks olnud keelduda, lugu hakkas sellest, et me tahtsime teha otse-ülekande, teades, mis juhtus Tartus 2. veebruaril. Millega Eesti Televisiooni tollane juhtkond oli nõus ja Indrek oli ka nõus. Aga siis kutsuti mind paar-kolm päeva hiljem - need tele veskid jahvatavad ju aeglaselt - Keskkomiteesse Indreku juurde, Indrek Toome juurde ja tema ütles: Mati, kas sa mõtled ka, mis sa teed? Kui te panete need oma kaamerad sinna soojenema, siis võib pärast öelda, et televisioon lavastas kogu selle 70. aastapäeva tähistamise. Aga et temal on niisugune ettepanek: tead, me oleme kõik need saalid seal ümberringi kinni pannud, katsu kuidagi rahvahulk Tammsaare juurest saalidesse ära meelitada. Ma annan sulle, kurat... no mis seal oli, Looduskaitse Seltsi esimees, siis Trivi (Trivimi Velliste), siis Gabriel Hazak, oli veel neid... Trivi oli juba saanud igasuguste huligaansustega hakkama.

Ma kutsusin veel oma aruga sinna Savisaare, kes ütles, et tema sinna ei tule, tuleb õhtul stuudiosse, meil oli otsesaade “Vaatevinkel”. Siis me läksimegi sinna, Märt Müür oli kaamera peal, võttis kõike üles ja mina siis etlesin.

Ma ei arvanud, et sellest tuleb niisugune luukere, nagu ta nüüd tosin aastaid on olnud. Kõik MRP-AEG kutid, muuseas, olid ju kinni võetud, ainuke, kes väljas, oli Mati Kiirend, ma veel küsisin tema käest ka, et kas ma küsin su käest midagi? Tema ütles: kurat, ma vist ütlen väga rängalt. Ära siis parem ütle, ütlesin mina. Ega see väga südamlik jutuajamine ei olnud, aga kainelt me seda asja arutasime. Et kas tasub. Ta oleks ilmselt öelnud kaamerasse, et lähme nüüd, vabastame meie kinniistuvad sõbrad, lähme miilitsajaoskonna kallale. Ilmselt oleks mindud ka. Seal oli 6-7000 inimest, kui neist kolmgi oleks läinud, ma ei arva, et see oleks väga lihtsalt lõppenud.

Vaata, see Tartu 2. veebruar 1988, üks minu vindine endine klassivend viidi ka sealt minema...

See oli jube. Ma nüüd Marko Tibarit ei ole intervjueerinud, aga tegelikult räägib Indrek Toome ka, et Tibaril oli niisugune seisukoht ja põhimõte, et miilits peab tagama avaliku korra. Kui korda ei rikuta, siis miilits ei sekku. Seal Tartus ilmselt ikka oli midagi, kui kähmluseks läks...

Tegelikult 24. veebruar läks juba väga rahulikult. Ja Nemad olid siis juba ära kohkunud, tõmbusid tagasi. Kuu aega hiljem oli juba loomeliitude pleenum ja asjad hakkasid liikuma. Teised mehed oldi. Pintsakuvoodri keeramine käis ikka väga kähku.

Ma lubasin kah 1988. aasta suvel veel parteisse astuda.

88, jah... Muidugi me tollal veel keegi ei uskunud, et sest võib midagi välja tulla. Värk käis ikka perestroika toetuseks. Et see niimoodi läheb... Elu mängis meile selle asja kätte, ega muidu, ilma nende seitsme kaabakata, poleks seda juhtunud. Kuigi tagantjärgi öeldakse, et see putš oli kõik Gorba enda välja mõeldud, aga... Mine võta kinni, me ei ole nii pädevad.

Niipea vist teada ei saa.

Niipea ei saa, üks viiskümmend aastat on möödas, siis... Sina saad teada, mina olen siis... Tule, ütle mulle ka!

Aga mingi jume selles asjas ikka on. Kogu see värk, see

putš... Vennad olid ju nagu saunapeol, niimoodi ikka ei saa riiki pöörata. Vaata, missugused nad olid, ma olen ise just värskelt üle vaadanud... Ne serjozno, rebjata!

Kuidas sina teada said, et putš käib?

Väga huvitavalt. Seda ütles mulle Matti Päts Lappeenranta hotellis. Ma olin Luumäel JR 200, soomepoiste rügemendi esimesel kokkutulekul, esimest korda lasti sinna ka neid, kes polnud kunagi saanud viisat välismaale. Neid poisse oli seal ikka tükki kolm-nelisada. Mina tegin sellest saadet oma “Vaatevinklisse”. Abikaasa oli ka, olime ilma lasteta, lõbus oli olla, õhtul pidasime pidu ja hommikul tuleme lõbusalt hotellist välja ja esimene sünge nägu, kes mulle vastu vaatab, on Matti Päts. Et: noored, mis lõbu see nüüd siis on, kas te televiisorit ei vaatagi? Misasja, hakkan ma nüüd hotellis televiisorit vaatama... Kurat, ütleb tema, aga Moskvas on igavene jama, kohe tulevad uudised, minge vaadake. Panime tuppa tagasi ja tuligi selle erakorralise olukorra komitee teadaanne. Istusid nagu müürikullid seal, kõik need putšistid.

Võttis ikka näost ära, mul oli kuus linti materjali täis võetud. Vilja Palm tegi paralleelgrupiga sealsamas soomepoistest filmi ja me veel arutasime temaga, kas võtta need kassetid kaasa, tema ütles: ära võta, jäta siia. Mina ütlesin, et ma tahaks neid nagu õhtul juba näidata. Tema ütles, ei, ei, ja viis oma kassetid Tuglase Seltsi. Mina võtsin omad kaasa, tulin rongiga Helsingisse, koos Alice’iga, tulime esimese laeva peale, need töllakad siin piiri peal ei tundnud absoluutselt huvi ei minu, ei kassettide vastu. Vaadati, et Vene pass on olemas ja lasti kodumaale tagasi. Kõik. Õhtul oli saade eetris.

Kas vastupidine vool, Eestist ära, oli Tallinnas väga suur?

Ei olnud. Päris ausalt, täielik tühjus oli.

No ja siis, kuna Eesti Televisioon oli andnud mulle väga positiivse rolli, siis ma olin juba samal õhtul Toompeal Kalevipoja saalis, kus meil oli ajutine stuudio. Ei teadnud ju, mis saab, kas need Pihkva väed, kes siin olid, võtavad telemaja ära. Aga varustuudio oli meil siis seal Toompeal. Varusaatja oli Pika Hermanni tornis, ülekandejaam lossihoovis, ära maskeeritud, et võiks pidada ehitajate soojakuks. Olime siis seal kaks päeva, tegime erisaateid ja kõik läks nii, et tuli iseseisvus. Sama hästi oleks võinud ka telemajast teha...

Taga teid ei otsitud, et paneks selle poe kinni?

Ei otsitud. Tähendab, mind küll ei otsitud.

Räägi nüüd sellest kümne aasta saatest veel.

No mis tast rääkida? Hakkasin inimesi intervjueerima... Panin sellega muidugi natuke puusse, sest tegin liiga palju intervjuusid. 27 tundi on materjali, nad ei mahu mitte kuidagimoodi ära.

Kas sul on kahju saadet lõikuda?

Jah, on küll.

Ma nüüd pööran - enne sa ütlesid, et oled ka Tartust pärit?

No ma olen selles mõttes Tartust pärit, et ma olen seal elanud ja koolis käinud. Mu isa oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan, enne kui ta kodanlikuks natsionalistiks kuulutati, alles 1950. aastal. Siis oli meil kibekiire tulek siia vanaema majja, see, kus ma praegu elan, on vanaisa ehitatud maja. Mina lendasin siit 1960. aastal pärast keskkooli lõpetamist jälle minema, Tartusse. Alguses käisin Tipis ka, õppisin ehitust, aga siis läksin ajakirjandust õppima. 1962. aasta suvel tegin eksameid järgi, tollal oli seda lihtne teha, sest tollal oli ju see tootmisõpetus, kõik käisid tööl, ma ei tea kus, kammivabrikus ja nahakombinaadis, nii et ma pidin tegema esimesel kursusel viis arvestust ja kolm eksamit ainult. Sissejuhatus keeleteadusse, mille ma tegin Aristele, rahvaluule Laugastele ja üks asi oli veel?

Ma pakun, et maailmakirjandus?

Ei olnud. Aga siis mul vedas niimoodi, et 62. aasta sügisest pandi minu kursuse juhendajaks Villem Alttoa ja siis ma sain ikka tükk maad targemaks, just maailmakirjanduses. Ja kõiges. Alttoa käest me saime ikka hästi ja palju. Mul ei lähe kunagi meelest ära, kuidas ma vastasin talle eksamil Schilleri ballaadi “Kinnas”. On niisugune ballaad. Ja ei tule meelde. Teise kursuse väliskirjanduse eksam. Oi, kuidas ma tuletasin meelde, millest seal jutt... Pärast rääkis Alttoa paar aastat, kuidas Talvik mõtles välja Schilleri süžee, kurat... Mõtlesin jah.

Edukalt?

Mis edukalt, ikka väga suurte kriimustustega, aga tuli, tuli. Kolme sain.

Millal sa aru said, et sinust ei saa korralikku inimest, vaid ajakirjanik?

Ammu. Väga ammu. Isa tahtis minust teha arhitekti. Tema oli jurist ja siis oli tal selline paleus, et poeg võiks minna ameti peale, mis ei ole niivõrd seotud ühiskondliku korraga kui jurisprudents. Et arhitektile ei loe tuuled ja tormid midagi. No lugesid ikka küll. Terve Venemaa on neid hullu kondiitri unenägusid täis, mis seal püsti on pandud. See on Nikita Sergeitš Hruštšovi termin, muuseas. Kõik need tornidega majad, meil on ainult üks, seal Tartu maantee ja Liivalaia nurgal.

Aga minust ei saanud asja, õest sai arhitekt. Minust sai ajakirjanik, veel hullemini poliitilise tõmbetuule käes lehvija kui jurist. Aga noh... mul on selleks looduslikud eeldused. Mul on väga hea kontaktivõime ja väga hea lastetuba ja, nelja-aastaselt lugema õppinud, on siiamaani ikka õigeid raamatuid loetud.

Vot nii, mida veel siis. Nimekirja, keda intervjueeritud, nägid? Seal nimekirja all on kõik jutt sõna-sõnalt maha kirjutatud ka.

Oma käega?

Mkmm. See on Marge töö, meie assistendi. Kõik on maha kirjutatud. Noh, niiöelda orienteeruvalt, aga võrdlemisi täpne. Selle järgi on hea töötada, kui sa oled ikka inimesega mitme saate tarbeks töötanud, siis on kirjutatud teksti järgi väga hea jagada, mis kuhu.

Noh, jah. Mõeldud on siis niimoodi, et kuus-seitse saadet on siis nagu eellugu, mis enne riigipööret oli, kolm saadet tuleb augustis täpselt päev-päevalt 19, 20, 21, kui me selle iseseisvusega maha saime või tegelikult teatasime maailmale, et Eestis on taastatud endine Vabariik ja kõik võivad oma sidemeid meiega uuendada. Seda pead lugema, seal on päris nutikas sõnastus. Ja siis kordame augustis-septembris neid saateid, mis praegu jooksevad. Ja 1. oktoobrist läheb siis analüüs, et mida selle kümne aastaga on sooritatud, umbes kakskümmend saadet. Reformid, erastamised, ärastamised, jõustruktuurid, noh, nii edasi.

Kuidas sulle tundub, mis selle 10 aastaga siis on sooritatud?

Noo... Maailm on tundmatuseni muutunud. Me elame ikka täielikus kapitalismis, aga elasime mandunud sotsialismis. Ses mõttes on tehtud ikka õudselt palju. Nii palju, et mõistus ei tule järele. Ja mitte ainult meil tavakodanikel, vaid ka neil, kes midagi uut ette võtavad. See kõik on muidugi tulnud kellegi arvel. Ma ei ole ennast parteiliselt määratlenud, aga pigem olen ma ikkagi sotsiaaldemokraat, sest see kakofoonia, mis siin ühiskonnas käib, ei hakka enam ainult kõrvadele vaid ka mõistusele.

Võibolla oleks mõõdukam tempo... Ohvriks on toodud muidugi pensionärid ja, mis eriti kurb, muidugi, noored inimesed. On ikka väga raske oma elu praegu, nende hindade juures, sisse seada. Kui mitte võimatu. Pädevamad ja osavamad saavad muidugi hakkama, väga kena, aga mass, mass... Ma arvan, see pärsib meie ühiskonda veel tükk aega.

On ju ütlusi, jällegi, et noortele on kõik teed lahti, vanad peerud tõmmaku eest...

See on hüüdlause. Slogan. Ainult slogan. Ei ole midagi. Jah, aega neil nagu on. Kui mina sain 30, siis ma arvasin ka, et mul on aega, aga minu suur eeskuju ja iidol Valdo Pant ütles: Mati - me rääkisime teie - te olete nüüd kolmekümnene ja arvate, et teil on aega, pange kohe telliskivi gaasipedaalile ja suruge, nagu jaksate. Takkajärgi vaatad, mina teostasingi ennast kolme-neljakümneselt, saavutasin selle, mis ma olin eesmärgiks seadnud. Edasi on olnud olemasoleva säilitamine.

Kas sa teadsid, milliseks sa saada tahad?

Ei, kus sellega. Ma tahtsin saada heaks teleajakirjanikuks ja see õnnestus. Aga milliseks... No vaata ise, milliseks. Oleks mulle kolmekümneselt keegi öelnud, et, näe kuuekümneselt sa näed sihuke välja, ma oleks kohe hakanud nööri otsima.

Nüüd valetad.

Valetan muidugi, ma olen optimist elu lõpuni. Ei ole hullu, mul on ikka roppu moodi vedanud, et hobi ja töö on üks ja seesama, perekonnaelu on viis pluss. Ühesõnaga, mu neerupealsed ei erita mürke. Närvid on korras.

Vaino Väljas ütles mulle, et mis sa siin teistest saateid teed, tee endast ja oma kolleegidest, sest teie ju tegite selle. Press tegi Vabariigi. Ja ennekõike televisioon. Televisioonis oli umbes kümme aastat varem nii, et korpuseseltskond oli taandatud margilakkujateks ja eesotsas olid mõistlikud inimesed, kes lubasid teha.

Kas sind ideoloogilises diversioonis on süüdistatud?

Ei ole. Õõnestatavatele ka meeldis, mis me tegime. Ortodokssed kommunistid ilmselt ei vaadanud meie saateid, nende võõrandumine oli nii suur, et nad vaatasid ainult Moskvat.

Kui ma päris ausalt ütlen, olen ma kõige suurema sauna saanud Gustav Naani pärast. See oli 68 või 69. Mina olin Aktuaalse Kaamera valvetoimetaja. Juhan Paadam oli valverežisöör. Apollo läks Kuule. Kuu peal oli ära käidud, tuldi tagasi. Läbi meie keldri läks Eurovisioni töökaabel ja seeläbi oli võimalik ka pilti sellest, kuidas Apollo tagasi tuleb, eetrisse anda. Pilt tuli Vaiksest ookeanist, Ameerika lennukikandja Houstoni pardalt, kuhu Armstrong, Collins ja Aldrin pidi võetama. Ja kellaaeg läks täpselt nii, et oleks võinud kuue-seitsme vahel teha erisaate. Augustikuu, vaba aeg, suured ülemused puhkusel, oli ainult programmidirektor Paul Jürjo, väga liberaalne mees, kes ütles: tehke ära, keda sa kutsud? No Naani, ikkagi kosmoloog ja ENE peatoimetaja.

Tuligi härra Naan ja teatas külmavereliselt: see on maailma ajaloo esimene kosmoselend. Kuna vastab kolmele tingimusele: ületatud Maa külgetõmbejõu ületamine, orbiidile jõudmine, teise taevakehani jõudmine. Et see on nüüd tehtud. Mul oli oidu kõik see linti võtta. Järgmine päev, mis järgmine, samal õhtul Keskkomitee propagandaosakond helistab: kas Naan tõesti ütles, et ühtegi kosmoselendu pole toimunud? Ütles jah ja põhjendas kah. Lint kohe Valgesse Majja, sealt siis teatati lõpuks, et paar parteiveterani oli nagu pahameelt avaldanud, et riigivastane jutt, aga tegelikult ei ole. Ei, ikka ei ole. Naan oli heas kirjas.

Sellised lood.