LUGEMISSOOVITUS | Pärast seda raamatut ei hinga sa enam samamoodi (2)

James Nestori „Hingamine. Kadunud kunsti teaduslik kinnitus“ (Rahva Raamat, 2022) on „teaduspõhine rännak hingamise kadunud kunsti ja teaduse maale“. Selles teoses ei ole iseenesest midagi uut: erinevaid hingamispraktikad leidsid kasutust juba iidsetel aegadel, lihtsalt vahepeal on need unustatud ning siis taas inimestele meelde tulnud. Küll aga pakub Nestor ka teaduslikku poolt, mis peaks kõiki lugejaid julgustama seda raamatut haarama: tegemist ei ole umbluuga.

Näiteks kirjutab autor: „Vahet pole, mida me sööme, kui palju trenni teeme, kui vastupidavad on meie geenid, kui kõhnad, noored või targad me oleme – loeb ainult see, kas hingame õigesti.“ (Lk 19.)

Nestori kirjutamisstiil on niivõrd kaasahaarav ja mõnus, et leheküljed lihtsalt lendavad. Erinevalt kuivast ja segasest teadusjutust on kõik väga lihtsalt ja selgelt lahti seletatud ning James on isegi mitmel korral katsejänes olnud, et välja selgitada, kuidas hingamine meid mõjutab. Näiteks oli ta sunnitud kümme päeva hingama vaid suu kaudu, ja see, mis niivõrd lühikese ajaga inimkehas muutuda võib, on kergelt öeldes šokeeriv.

Tavaliselt on mul selliseid raamatuid lugedes hirm, et jutt on üsna üldine ning kasulikke nippe nendest ei leia. Sellest raamatust sain aga konkreetselt teada, kuidas oleks õige hingata, ja üritan seda nüüd ka igapäevaselt – nii tihti, kui see mulle meelde tuleb – praktiseerida.