KALLIS, AGA KESINE: 6 miljoni eurosele hinnasildile vastab Melchiori-triloogia teise osa puhul vaid turundustöö.
Foto: Robert LangARVUSTUS | Melchiori-triloogia teine osa – sisutu jura, mis võinuks olla kaks korda lühem. Aga vähemalt kodumaine! (12)
Melchiori-triloogia teise filmi „Viirastus“ võiks lühidalt kokku võtta küsimustega „mida?“, „miks?“ ja „kui palju?“. Ehk: „Mida ma just vaatasin?“, „Miks ma seda vaatasin?“ ja „Kui palju raha selle tegemiseks kulus?“.
Detektiivifilmiga täielikult lati alt läbi joosta pole eriti lihtne. Eriti, kui süžee on raamatu näol juba ette kirjutatud. Elukutselised filmikriitikud suhtusid viimasesse Hercule Poirot' filmi üsna hävitavalt, aga esimene mulje tolle filmi lõpus oli siiski, et ei midagi erilist, aga täiesti talutav vaatamine.
„Viirastuse“ autorid suutsid kinolinale tuua aga säärase „meistriteose“, et päästvaks õlekõrreks osutub vaid filmi suhteliselt tagasihoidlik – tund ja 30 minutit – pikkus. Nagu vaataks Eesti jalgpallikoondist Belgia või mõne teise Euroopa tipuga mängimas. Õudne jura, aga siiski kodumaine jura, mille võib vahel harva patriotismist otsast lõpuni ära vaadata. Sellest hoolimata lahkus vähemalt kolm inimest saalist enne seansi lõppu. Arvestades, et tööpäevajärgsel linastusel oli ligikaudu 30 inimest, moodustasid nad kõikidest filmivaatajatest märkimisväärse osa.
Ega neile lahkumist ette heita saa. Miks?
Kommentaarid