Ott Sepp: „Kui see algas kõik, see sõda, siis oli see ikka päris õudne. Ent kõik juhtub ikkagi sinu tahtest olenemata ja sa pead leidma iseendas rõõmu või absurdi, kuidas selle kõigega elada.“ (3)

„Misasi see puhkus on? Seda ma ei tea,“ muigab vabakutseline näitleja Ott Sepp keset suurt suve, Kernu mõisa küüni ees kõõludes. Ütleb, et kogu aeg on midagi teha. Mõni töö. „Tööga ongi niimoodi, et kohe, kui midagi pakutakse, siis kohe ka seda teed. Ajad on hõredad, ei tea, mis saab, ning ei julge tegemata ka jätta.“ Mis seal salata, ajad on näitleja Sepa meelest hõredad koroonapausidest saadik: „Ei taha midagi pahasti öelda, aga pole päris see, mis enne oli. Eks ma ise ole ka ettevaatlikumaks muutunud.“

Praegu, kui Ott kehastab Vana Baskini Teatri lavastuses „Engeli tellised” nimiosalist, Tallinna linna peaehitusmeistrit Carl Ludwig Engelit, püsib ta Kernus. Paigas, kus suurt midagi ei toimu ega juhtu. Proovid ja etendused. Kõik. Suhteliselt rutiinne ja sündmustevaba, et mitte öelda – igav elustiil.

Ent hinges on ikkagi ärevus. Pöörane koroonatants näikse küll lõpusamme võtvat, ent sõda Ukrainas kestab edasi. „Kõik halvad asjad on korraga tulnud, inimesed on muutunud ettevaatlikumaks ja kokkuhoidlikumaks ning tulevik – see talv, mis räägitakse, tõotab tulla tume, sünge ja katkurohke. Nii et on ikka küll ettevaatlik hoiak sees. Sõjaärevus ju ka. Igal hommikul lõbustan ennast uudistega, siis saab päevale vastu minna ja vaadata, mis edasi saab.”

Mäherduste sõjauudistega sina ennast hommikuti kiusad?