GALERII | Ada Lundverit kehastav Saara Nüganen: „Mina küll ei tahaks, et mu elu kunagi lavale toodaks.“

Kuhu külamees kiirustab? Kiidjärve pargis, kus varajasele tunnile vaatamata on päike puudevahelise liikumatu õhu jõudnud juba tulikuumaks kütta ja mehe laubale esimesed higipiisad meelitada, ei tundu küsimus rõhuga „külamehel“ kuidagi kohatu või pahatahtlik. Ega tundu ka küsitavale. Tarmo, üks produtsentidest ja lavastuse „Ada. Rääkimata lugu“ idee autoritest, veab suule laia naeratuse, ajab käed laiali ja ütleb, et läheb igapäevasele kaubaringile. Küsides omakorda vastu: „Mis kõige rohkem kaubaks läheb?“ Vaikus. „Tualettpaber, kohv ja sinep.“ Sinep!? „Olen kuulnud, et tantsutüdrukud määrivad seda leiva peale.“ Ja juba tuiskabki Tarmo esmatarbekaupu hankima.

Sellise teadmistepagasiga astume nüüd Aldoga ise maja tagant välja. Pilt on muljetavaldav. Peisaaži kuldlõige moodustub suveköögi ja puhkenurga sümbioosist. Elegantset lohakust lisavad toolidel ja diivanitel istuvad või lesivad näitlejad. Ja neid on palju. Loomulikult, kell pole veel kümme, proov pole alanud.

Meid tõttab tervitama telemajast tuttav produtsent Age Kraus. Ju on talle ette kantud. Age on hoolitsus ise. Esimese asjana näitab kätte, kus asub külmik mitut sorti veega ja kus tualett (milleks küll pole erilist vajadust, sest kogu vee higistad välja). Paar tundi hiljem nimetan Aget mõttes lavastustiimi heaks emaks. Kes jõuab kõikjale ja kelle silm märkab kõike. Hooletu sööja nõud laualt koristada ja külmkappi uute veepudelitega täita. Tõenäoliselt on see murdosa tema panusest lavastusmeeskonna elu-olu normaalseks tiksumiseks.

Ja oh imet, ongi õnn toas! Seltsimaja ees mitme teise näitleja seltsis istuvad nagu tellitult noor ja vana Ada ehk Saara Nüganen ja Anne Reemann.

Aeg jookseb ja kohe algab proov. Sestap poetan ennast esimesena Saara kõrvale.