Sulev Nõmmik aasta enne surma: kui praegu kohtad head inimest, kes alati naeratab ja on valmis kõiges abistama, peetakse teda lihtsalt hulluks

„Nendest tuuridest, mis mina koos Suleviga olen teinud, oli see viimane kõige edukam. Nagu oleks keegi teadnud, et see jääb viimaseks. Ees oli Kuressaare kontsert, tema jaoks siis viimane – nagu nüüd teame. Enestunne oli tal kehv, uimane ja ravis ta end pitsi konjaki, kange kohvi ja suitsuga,“ meenutab Aarne Valmis Gerda Kordemetsa ja Anne Tuulingu raamatus „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!““. Näitleja, tantsija, lavastaja ning humoristi Sulev Nõmmiku 30. surma-aastapäeva puhul avaldame raamatust Nõmmiku elu viimastest aastatest rääkiva peatüki „Viimane vaatus“.

Nõmmikult on päritud, mida ta teeks, kui talle antaks terve aasta puhkust.

Ta palub täpsustada – kust see puhkus saadud on? „Kui Estonialt, töötaks Telefilmis, kui Telefilmist, töötaksin Filharmoonias...“ Samas ehmub, et mis siis, kui puhkus oleks kõikidest kohtadest korraga ja käsu korras? Olla terve aasta tööta! Kohutav! Nõmmik igatahes teinuks kõik, et sellisest õnnetusest pääseda. Kuu aega puhkust oma maakodus oli talle täiesti piisav, tarvilik ja tore. See oli tema tavaline elurütm. Käed kõhul ei osanud ta olla, sest puhkuse ajalgi korjas ta esinemisteks materjali ja kirjutas. Ta oli kogu aeg tegevuses.

Aeg muutus. Elu-olu muutus. Kolhoosid kadusid tasapisi, teda ei kutsutud esinema, raha nappis. Tihtipeale kurtis Nõmmik, et pole enam teemasid, millest kirjutada. Huumoriseis tundus viletsavõitu, kuigi elus oli kõik, nagu lubatud. Naljamehi tundus olevat, aga head nalja eriti palju ei sündinud.