Piirivalve magas põgenemise maha

15 aastat KGBs töötanud Valeri Konovalov, 49, nõustub üllataval kombel rääkima sellest, kuidas ta täitis ülesannet uurida välja poiste kummipaadiga Soome põgenemise põhjus. “Praegu on teine aeg. Aga kui aus olla, siis sel ajal, kui poisid panid minema, oli see hirmus, väga hirmus kuritegu,” lausub turvafirma Feba direktor Valeri Konovalov.

Konovalov töötas Pirita purjespordikeskuses. Tema üles-anne oli silm peal hoida välismaalastel, kes peatusid Pirita hotellis ja kontrollida avamerele suunduvaid veesõidukeid.

Pirital töötades tundis ta ühte kummipaadipoissi - Raivo Roosnat. No tere, kuidas läheb? Kõik on OK? tõi Konovalov näite, kuidas nad koos Pirita jõusaali sattudes teineteist kõnetasid.

“Roosna oli nagu Arnold Schwarzenegger - sportlik ja tore poiss. Ta käis iga nädal umbes neli korda jõusaalis trenni tegemas. Kui põgenemine toimus, olin imestunud, et kurat, ma ei saanud üldse aru, et ta põgeneda kavatseb. Hiljem tuli välja, et Roosna oli ka see, kes paadi Piritalt ära virutas.”

Ajakirjandus on väitnud, et poiste põgenemine sai teoks tänu sellele, et piirivalvurid olid purjus. Konovalov lükkab selle ümber.

“Piirivalve jäi lihtsalt magama. Siin ei saa juttugi olla sellest, et piirivalvurid olid täis ja pikali maas,” väidab ta. “Piirivalve oli paanikas. See oli ikka täitsa suur pauk - nemad ju vastutasid selle eest, et riigipiir oleks lukus.”

Soome piirivalvega tehti küll koostööd, kuid nemadki ei märganud piiririkkujaid. “Kui nad oleks Soomes kätte saadud ja Eestisse tagasi toimetatud, oleks neile määratud 64. paragrahvi alusel kodumaa reetmine põgenemise teel, vähemalt 10 aastat vanglat,” märgib ta.

Kui poisid oleksid end aga ise kätte andnud, võinuks nad pääseda trellide taha pistmisest.

Konovalovi sõnul tegi KGB kolme päevaga kindlaks ärakaranud meeste nimed. Oli teada, et poisid sõitsid Soome kaudu Rootsi.

“Pidime koos kolleegiga välja selgitama, miks poisid Soome põgenesid. Nende kriminaalset minevikku arvestades kardeti, et nad on pannud Eestis toime kuriteo ja sellepärast siit ka jalga lasknud,” räägib ta.

Kuna Konovalov tundis Raivo Roosnat, sai ta ülesande koos kolleegiga vestelda Roosna vanematega.

“Tegemist ei olnud ülekuulamisega,” rõhutab Konovalov mitu korda. “Tahtsime teada vaid põhjust, miks nad põgenesid, kus nad on, kelle juures võivad ööbida. Kahjuks Roosna vanemad ei teadnud midagi. Neile tuli poja põgenemine üllatusena. Nad olid lausa šokis ja mures poiste pärast. Eelkõige kartsid nad, mis siis saab, kui poisid kätte saadakse. Kas nad pannakse vangi?”

Konovalov ütles, et Roosna juurest kuurist leidsid nad nööril rippuva raamatu “NLKP ajalugu”. “See oli püssiga sõelapõhjaks lastud,” ütles ta.

Paadivargusega samal ajal oli Pirital Mosfilmi võtte-grupp. “Üks versioone oli, et vargusest võivad Mosfilmi töötajad midagi teada,” räägib Konovalov.

Konovalov saadeti paariks päevaks Moskvasse. Talle anti kaasa Mosfilmi töötajate nimekiri, kes sellal olid Eestis. Üks ülekuulatavaid oli filmis “Viimne reliikvia” kaasa teinud Rolan Bõkovi poeg. “Poiss astub kabinetti. Ma ei jõudnud sõnagi öelda, kui ta ajas uksel silmad suureks ja karjus: mina ei ole süüdi, ausõna.”

Konovalovi hinges tekib kahtlus, et poiss, kel kõik rusikanukid olid purud, teab midagi paadivargusest. “Hiljem selgus, et ta oli mind miilitsaks pidanud ja selgitas, miks nukid puruks. Temaga oli päev varem Moskva metroos tüli noritud. Poiss andnud tülinorijatele peksa,” meenutab Konovalov. Moskvasse sõit oli asjata.

Moskvast naastes, umbes paar nädalat pärast poiste Soome põgenemist, andis Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe asetäitja Konovalovile käsu: “Tee eksperiment - viruta Piritalt valve all olev paat,” meenutab Konovalov. Tema sõnul taheti tõestada, et laevu ei hoita valve all, seetõttu õnnestus poistel põgeneda.

Vargust kavandati mitu päeva. Otsustati, et võetakse samasugune Prantsuse kuue meetri pikkune kiirpaat, millega Lepajõe, Roosna, Gelstein ja Hildebrandt Soome põgenesid. Samasuguseid paate kasutasid 1980. aastal olümpiamängude raames kohtunikud ja neid hoiti Pirital hiigelsuure tabloo taga puukuurides.

Konovalov võttis eksperimendiks appi kolleegi. Vargust mindi korda saatma vana Žiguliga keskpäeval. Kuna olümpiakeskuse territooriumil võidi Konovalovit ära tunda, pani ta selga dressid ja pähe kaabu. “Tundsin end nagu poisike, sest seda eksperimenti oli niivõrd põnev teha ja näha, kas meid tabatakse varguselt või mitte,” meenutab Konovalov.

“Eeskiri nägi ette, et paadid peavad olema kuurides luku taga. Paadid olid küll kuurides, aga mitte luku taga,” oli paat Konovalovile kerge saak.

Koos mootoriga umbes 40 kilo kaaluv paat tõsteti 5-7 minutiga Žiguli taha kärule. “Mõnekümne meetri kaugusel olid inimesed, kuid mitte keegi ei seganud vahele. Jätsime paadi isegi katteta ja ütlesin autojuhile, et kihutagu nüüd siit minema. Ikka ei osutanud keegi meile tähelepanu. Tuli välja, et mingit valvet ei olegi,” rääkis Konovalov, kes paadiga terve linna läbi sõitis ja selle garaaži peitu viis.

Õhtul kella seitsme ajal läks ta Pirita randa ujuma. “Eemalt kuurist mööda minnes näen, et miilits ja piirivalve otsivad paaniliselt paati. Kas jälle?” kuulis ta ehmunud piirivalvurite murehääli. “Autot küll märgati, kuid keegi ei pannud isegi sõiduki värvi tähele, rääkimata numbrist.”

Kohe pärast teist paadivargust seati piirivalve kõrgendatud valveolekusse, eeldati, et võib toimuda järjekordne põgenemine. Eesti NSV siseministeeriumis toimus koosolek, kus olid kohal inimesed piirivalvest, KGBst (isegi see inimene, kes Konovalovile käsu eksperimenti teha andis), miilitsast ja arutati järjekordset paadivargust.

“Vargust seostati Pirita sadama kapteni ja mehaaniku Toomas Drelliga. Ütlesin siis, et Drell ei ole sellega seotud. Olen selles sada protsenti kindel.

Lõpuks, kui olime paati umbes nädal aega peitnud ja selle Piritale tagasi viisin, sai minust piirivalve ja miilitsa kõige suurem vaenlane. Mina aga täitsin korraldust,” ei saanud Konovalov ülesandest kõrvale hiilida.

Eksperimendi tõttu sai Pirita olümpiakeskuse ülemus ja piirivalve suure peapesu, sest korda polnud. Kedagi ei vallandatud.

Kolm-neli kuud kestnud uurimise lõpptulemusel märgiti poiste põgenemise põhjuseks: poisse ahvatles Lääne-Euroopa ilu ja soov ruttu rikkaks saada. Poiste enda põgenemise põhjust, et taheti Afganistani saatmisest pääseda, Konovalov ei usu.

“Eks nad tahtsid seal ikka kergemat elu leida,” arvab ta.