Eestlased saavutasid maailma pikimal aerutamismaratonil kaks esikohta. „Pärast finišit olin nii läbi, et tund aega lihtsalt pikutasin.“

Sel aastal juba 22. korda toimunud 715 km pikkune „Yukon River Quest“ maraton sai alguse Whitehorse linnast 22. juuni hommikul ja lõppes jaanipäeval ajaloolises kullaotsijate linnakeses Dawsonis.

Naiste seas saavutasid kaks päeva ja kolm ööd kestnud ultramaratonil ülekaaluka võidu Anette Baum ja Linda Tetsmann, Andres Kaju ja Indrek Kermon saavutasid esikoha meeste kahesüstade arvestuses ja jäid üldarvestuses jagama 2.-3. kohta. Seejuures läbisid mõlemad võidupaadid ekstreemvõistluse alla 43 tunni, püstitades oma klassis maratoni rajarekordid. 

Samas klassis võtsid kolmanda koha aerutamisföderatsiooni president Martin Ilumets ja TV3 saatejuht Marek Lindmaa. Mart Reimann ühesüstal võttis meeste sooloklassis kolmanda koha. Meeste kahekanuu klassis oli osalejaid enim ja meie mehed Rait Hutrov ja Rivo Perm saavutasid tänu põhjamaisele jõe lugemise oskusele kohalike indiaanlaste ja teiste põlisrahvuste konkurentsis 6. koha.

Võistlejate keskmiseks kiiruseks kujunes kuni 15 km tunnis, mille saavutamist muutsid keeruliseks rasked olud öötundidel, navigeerimise ja kärestike läbimise oskus ning ohtlikult kõrge veetase.

Võistluste korraldajate sõnul on kõigi viie Eesti paatkonna finišisse jõudmine märkimisväärne kuna tavapäraselt katkestavad kuni 40% maratonil osalejatest, vahendas Eesti aerutamisföderatsioon. 

„Esimesed 6-7 h oli mul pulss 160-170 ja see tekitas veidi kõhedust, et kas ma nii haiglas ei lõpeta,“ muljetas Andres Kaju Facebookis. „Pärast kümmet tundi hakkas pulss õnneks siiski langema. Kümme tundi ongi juba selline aeg, et enamus hakkab maha rahunema ja jätkatakse omas rütmis. Hulle kiirendusi enam ei tehta. Omas rütmis tulime ka esimesse kohustuslikku peatusse Carmaksis, mis on ajaliselt natuke vähem kui pool maad. Sõidetud 18 ja pool tundi ja 310 km. Selleks ajaks olime teisel kohal. Nii ees kui taga ca 10 min vahe.

Paadist väljudes polnud mul häda midagi, aga Indreku ülakeha oli särk täiesti ära hõõrunud. Ta ei saanud käsigi tõsta, et särki seljast võtta. 3 h kulus pausile, et ta ära plaasterdada ja uuesti sõidukõlbulikuks saada.“

Kaju jätkas: „Teine etapp Mintosse oli lühem. Neli ja pool tundi ja 95 km. Siis jäi meil pausi teha veel 7 h. Pool sellest kulus jälle Indreku lappimisele ja umbes pool sellest saime magada. Teel Mintosse elasime üle ka ühe äreva momendi. Ma enda peas teadsin, et vahemaa on ca 75 km, aga polnud seda täpselt kontrollinud. Kui 75 km täis sai, hakkasime vaatama, et palju veel minna on. Kaardil olid meil peenikeses kirjas mitme väiksema lõigu vahemaad eraldi välja toodud. Ja korraga tabame Indrekuga end mõttelt, et Minto oli juba 30 km tagasi ära!

Umbes minutiks olime kõige löödumad mehed maailmas. Tagasi enam ei aeruta (vool 10+ km/h). Kuskil maha tulla ei saa (lähim autotee 200 km allavoolu). Ja suur töö läheb hooletuse tõttu lihtsalt raisku. Õnneks saime ruttu aru, et vaatasime kaardil mõlemad vale rida ja tegelikult on meil veel ca 10 km punktini. Hingasime kergendatult ja panime edasi.“

Viimasele 300 km pikkusele etapile minnes hoidsid mehed jätkuvalt üldarvestuses teist koha, ees ja taga 10minutiline puhver. „Mida vähem lõpuni jäi, seda raskemaks läks. Eriti Indrekul,“ märkis Kaju. „Minul eelkõige vaimselt. Viimased 10 h oli vastik kannatamine. 80 km enne lõppu läheb jõgi väga laiaks (ikka mitu km) ja peavoolu selles leida aina raskem. Eriti, kui pole kohalik. Kuskil 50 km enne lõppu nägime selja taga esimest korda paati. Just siis tegime ka paar valet valikut ja peagi võtsid nad vahe kinni. Siis hakkas passimine. Nemad ei tahtnud mööda minna, kuna siis oleksime neile kohe lainesse võtnud. Ja meie ei saanud eest ära tõmmata, kuna Indreku olukord oli kriitiline. Ainult vaikselt kannatas tiksuda. Õnneks nemad seda ei teadnud. Nii me siis lõpusirgele tulime ja ajasime näiliselt viisakat juttu, ise lõpuspurti planeerides.

Lõpusirgel leppisime nendega kokku, millal spurti tegema hakkame. Panime siis koos minema. Aga finiš oli nii halvasti tähistatud, et keegi täpselt aru ei saanud, kus see on. Kui kaldale jõudsime, teatati alguses, et jäime kolme, hiljem ühe sekundiga kolmandaks. Minu protesti peale pandi meile siiski võrdne aeg 40 h ja 5 min ja mõlemad said 2. koha. Pärast finišit olin nii läbi, et tund aega lihtsalt pikutasin. Indrek läks kohe haiglasse oma ära hõõrutud keha ravima.“

Eestlaste osalemist maratonil toetasid Honey Badger, World of Kayaks, Võhandu Maraton, Tõnisson Apartments, Tactical Foodpack, Sportland, Filmilint ning mitmed teised organisatsioonid ja kaasas olnud tugitiim Erki Pernik, Rauno Karro ning Aldis Toome.