Kui olin alles väikene oli eestlastel kombeks osta koju kõik äsjailmunud juturaamatud. Lugesin neid valimatult. Mats Traadi romaanide algusest kahjuks kaugemale ei jõudnud. Ei oskagi öelda, miks (nt. 'paha Kuusbergi' oli kergem lugeda), kas oli sündmustik liiga keeruline või nimed imelikud. See-eest kulusid pähe pealkirjad "Pommeri aed" ja "Puud olid, puud olid hellad velled". Eriti lummavalt mõjub viimane. Kas pole seegi suur kunst, kui võlumaailm luuakse sadade tuhandete tähemärkide asemel paarkümnega?
Igal asjal on oma aeg. Ka inimelul. Selle inimese elu venitas ennast parajalt pikaks. Loodetavasti jõudis enamuse ära öelda, mis öelda oli. Erinevalt näiteks Jaan Krossist oli tema looming ka mõnusasti loetav. Kõrget lendu uutel kõrgustel! Kaastunne omastele.
maamees linnas raamatupoes- sooviks midagi maalähedast..Mats Traati soovite..olõ no kiä ma olõ a traati raamadupuuti joht ostma tulõ`s. Mehe teod on oma rahva väärilised! Sügav kummardus.
KOMMENTAARID (5)