Juhtkiri
16. juuni 2022, 19:38

Juhtkiri | Kütuseaktsiisi langetus pole ainus lahendus (13)

On tänapäeva tõsiasi, et kui Eesti pole veel jõudnud Euroopa viie rikkaima riigi sekka, siis autokütuse hindadelt konkureerime juba edukalt ELi jõukamate riikidega. Ühtpidi on rekordiliste bensiinihindade mõju ka psühholoogiline: kui korterite küttearvete saabumine ehmatab meid korra kuus, siis tanklate kõrged hinnad vaatavad linnas ringi liikudes meile päeva jooksul mitu korda vastu. Kuid ka kümnendiku võrra langenud kütusemüük näitab tarbija jaoks hinnalae kättejõudmist, samuti ühistranspordi suurenev kasutamine – kuigi oma olemuselt on mõlemad ju rohepöördelised sammud.

 Kas ja kuidas selles olukorras peaks riik inimestele appi tulema on miljoniküsimus. Saksamaa näide on kainestav, kui aktsiisilangetuse järel hakkasid hinnad kiirelt tõusma, sest kütusemüüjad nägid head võimalust suurendada kasumit. Eestiski võttis peaminister Kaja Kallas isiklikult teemaks kütusemüüjate kõrgeina näivad marginaalid. Kui aga Eesti mootorikütuse aktsiise ei langeta, terendab oht piiriülese tankimise naasmiseks, kuna lõunanaaber Läti tuleb aktsiiside allatoomisega tarbijaile appi. Pikamaaveokite lõuna pool tankima hakates jääb Eesti riik ilma kõikidest maksudest.

Aktsiiside langetamisel võivad kütusekaupmeeste kõrval võitjaks osutuda ainult poliitikud, kui autot tankiva tarbija jaoks jääksid hinnad samaks, kuid poliitikud saaksid valimiste lähenedes vastu rindu taguda, et nemad hoolivad lihtsast inimesest ja langetasid aktsiise.

Kõrged autokütusehinnad võivad olla jätkuvalt jõukohased linnaelanikele, kuid võivad kiirendatud tempos suretada elu ääremaadel – pole mõtet kehva palga eest tööl käia, kui suur osa teenitust kulub vaid töölesõitmisele. Alandada bensiinihinda, et lisaks ääremaaelanikule saaks ka luksusmaasturi omanik senisest muretumalt ringi sõita?

Üldpildi teeb veelgi segasemaks asjaolu, et rekordiline bensiinihind on vaid üks osa laiemast kriisist, sest tõusevad ka gaasi, küttepuude, toiduainete ja mitmed teised hinnad. Keda või mida eelistada olukorras, kus riik kurja omanikuna hoiatab, et isegi metsast tasuta haokorjamine on keelatud?

Või oleks jumet hoopis sotside soovil tõsta tulumaksuvaba miinimumi, et igaüks saaks ise otsustada, milliseid kulutusi ta kättejääva rahaga lapib – kel autot pole, saab tasuda küttearveid või süüa osta. Riik aga säästaks hulga kulusid ja ametnikeressurssi, mis kaasneks erinevate toetuste administreerimisega.