Väga hea näitleja oli Laidla. Ainult ma ei saa aru, miks äkki vanaduses kipuvad kõik oma isiklikku elu avalikuks tegema, võtavad noortest eeskuju? Sageli enam ei mäletata täpselt, teist poolt enam pole, kes rääkida saaks, ja siis räägib inimene sügavalt isiklikke asju või tekitab mingi loo, kes seda täpselt teab. Võiks ju enesele jätta või lähedastele rääkida. Väga ebameeldiv oli näiteks H. Sallo lugu lugeda, neid on veelgi. Meedia kasutab ära?
kui riigikogus jagatakse maad pere- ja lastetoetusruumile, käiakse välja sellise artikliga? Super näide eesti naisele, kel temast eeskuju pole vaja võtta, sest nad on paljud niigi sellised --- kel pere ja lapsed on teisejärgulised. Nende abielu kohta võin öelda, näitlejanna nimetas ennast "matsiks", ma ei tea kuidas Lurje ennast nimetas --- aga nad sobisid.
Jah, inimene ei ole alati lihtne olla, halastus ja andestamine, see ongi üks kõige suuremaid ja sageli ka raskemaid inimlikkuse jooni, mida paljud ei suuda.
Jäin mõtlema, et kust kohast või millest inimese sisse siis see elegants või see kõrgklassi sära võiks tulla, ning saingi vastuseks selle sama võime andestamatusest. Pigem ongi selle iseloomujoone tagan ju mingi osa jäisust, külmust ja kalkust. Karaktereid vormib sisemine seadistus. Jah, huvitav see inimese iseloom ja kujunemine. Mida naudime, seda saame. Olemise meistrina võiksime olla nagu vesi, kuhu igale poole valatult sobime. Jah, õpetlik lugu, kuidas endi süvaempaatiat võiksime rohkem aktiveerida, anda kõigile võimalusi läbi andestamise ja halastuse.
KOMMENTAARID (5)