LUGEMISSOOVITUS | Pereterapeudi praktilised nõuanded, kuidas paarisuhet tugevdada

Raamatu „Miks meil paarisuhet ikka nii väga vaja on?“ (Rahva Raamat, 2022) kaante vahele on koondatud Sauli kirjutised, mis on ilmunud väljaandes Edasi. Pereterapeut toob oma tööst reaalseid näiteid, mis inimestele suhetes tuska teevad, ning pakub neile ka lahendusi. Näiteks räägib ta, mida vajab emotsionaalne inimene oma partnerilt; mida teha, kui partnerid tahavad suhtes erinevaid asju; ja avaldab, mis on paarisuhte tähtsaim komponent.

Kuna tegu ei ole teadusliku teosega (kuigi Saul toob ka teadusuuringutest näiteid), on seda väga mõnus lugeda, ning kui teema vastu huvi, saab raamat paraku liiga kiirelt läbi. Ja kui lugeja parasjagu sel teemal abi ei vaja, saab raamatust siiski häid mõtteid ja näpunäiteid, mida meeles pidada, et ka tulevikus sõprus-, pere- ja armusuhted ikka korras oleksid.

Loe raamatust katkendit:

TRADITSIOONILINE PERE ON OHUS. JÄLLE

„Tõe ja õiguse“ ning „Kevade“, meie armastuse tüvitekstide aegadel oli paarisuhte loomise peamine põhjus majanduslik ja valdav peremudel mitme põlvkonna ühiselu. Mida rohkem lapsi, seda rohkem tasuta töökäsi, seda jõukam talu, seda enam neid, kellest vanaduspõlves tuge võis loota. Nendel aegadel (ja muidugi ka varasematel perioodidel) ei jäänud inimene, eriti naissoost inimene, üksi ellu. Perekond või sellele eelnev korilasteküttide kogukonnana elamine oli hädavajalik, et ellu jääda.

Suhted enne tööstusrevolutsiooni ja linnastumist

Kuni möödunud sajandi alguseni ehk siis kuni esimese ilmasõjani liikusid naised trajektooril Kinder –Kirche – Küche. Esimest korda asusid naised väljaspool kodu massiliselt tööle just esimese maailmasõja ajal, halastajaõdedena ja telegrafistidena. Kuni sinna maani oli enamiku naiste jaoks abiellumise peamiseks põhjuseks majanduslik kindlustunne, sest kuna enamikul neist puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks jäädes silmitsi vaesusega.

Ühe Briti uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõda, paluti järjestada tulevase partneri omadust. Siis oli armastus naistele tähtsuse järjekorras alles viiendal kohal. Esimesel kohal oli majanduslik turvatunne. Mehed aga hindasid kõrgelt võimalust legaalseks seksiks ja naise lapsesaamise võimekust. 

Seega, ressursside ehk oma töövõimekuse ja selle tulemusena tekkinud mateeria ning lastesaamiseks funktsioneeriva emaka ühendamine tagas turvatunde ja püsimajäämise mõlemale soole. 

Ammustel aegadel teati hästi: ennast tasus siduda praktilistel põhjustel, et parandada elujärge, saada juurde võimu ja vara, tuua ilmale järeltulijaid. Abielu oli üks ratsionaalne tehing. 

Suhteid ei lahutatud selle pärast, et naljasoon ei klappinud, et polnud millestki inspireerivast rääkida või et polnud ühiseid huvisid. Olukorrad, kus mõni mees hullas võõra neiuga või tarbis liigselt alkoholi, ei viinud enamasti lahutuseni. Väljapääsu abielu pühast sakramendist praktiliselt polnud.

„Meil pole ühist lainepikkust“ – seda oleks tollal tõlgendatud külahullu meemina. Kui romantiline faas sai läbi, keskenduti tööle ja nii surm kaasad ühel hetkel lahutas. Kuna elu käis siiski suuresti raske töö ja laste sünnitamise tähe all, mis armutult tervist kulutas, oli surm lahutajana kohal palju varem kui praegu.

Lähedased usalduslikud emotsionaalsed sidemed, kus üksteisele avati oma hing, moodustusid tol ajal naiste vahel, enamasti lastega seotud teemadel. Meestel tekkis, kui tekkis, emotsionaalne side teiste meestega, kellega tehti koos tööd ja pärast tööd kõrtsis ilmaasju arutati.

Küll aga sidus tollaseid abielupaare ühine eesmärk: teha tööd, luua rohkem väärtust. Nad unistasid, et nende lapsed näeksid kergemat elu. Ühised unistused liitsid. Väärtustati seda, mis liitis, ega lastud truudusetusel, alkoholil, kirepuudusel, erinevatel väärtushinnangutel, vägivaldsusel, emotsionaalsel ebastabiilsusel või kokkusobimatutel isiksuseomadustel end lahutada. 

See, et paar jääb terveks eluks kokku, polnud muidugi ka Vargamäe ajal kindel märk, et nende elu hingestab armastus. Ent sellest, millest piisas vanal ajal kokku saamiseks ja jäämiseks, tänapäeval enam ei piisa. 

Tõenäoselt leiti Paunveres, et just see oligi armastus, kui elati ja töötati ühtse tandemina ning saadi lapsi. Sellisel mitme põlvkonna kooselul oli mitu suurepärast tahku. Kõige nõrgemad liikmed – lapsed ja vanurid – olid sellise elukorralduse juures kõige paremini kaitstud ja hooldatud. Kellelgi oli ikka aega. Sellise hulga inimeste juures oli ikka keegi, kes ütles lohutava sõna, vanemad liikmed andsid edasi oma elutarkust, koos oldi tugevam majanduslik üksus, sotsiaalne sidusus oli suurem (kuigi hingamisruumi oli seevastu muidugi vähem). Ja kui keegi peres suri või kui kellegi suhted lootusetult segi läksid, ei lagunenud reeglina siiski kogu pere koost.

Seoses tööstusrevolutsiooni ja linnastumisega hakkas tolleaegne traditsiooniline mitmeid põlvkondi siduv perekond lagunema. Ma ei tea, kas ka siis hüüdis ühiskond valjuhäälselt: traditsiooniline peremudel on ohus! Ent ometigi toimus just pärast teist maailmasõda, kui elujärg paranes, kui naised läksid tööle, tohutu ühiskondlik muutus.

Tänu sellele, et leiutati pesumasin ja rasestumisvastased vahendid, vabanes nii palju seni kodurakkes olnud naisenergiat, et toimus peresuhete Suur Pauk. Esmakordselt maailma peresuhete ajaloos ei elanud koos enam laiendatud mitme põlvkonna pere, vaid moodustus pere, mida tänapäeval peetakse traditsiooniliseks pereks: mees, naine ja 2,5 last. Ja kui selline kooslus esimese hooga kogu ühiskonda haaravalt ka toimis, sest võimaldas paljudele inimestele oluliselt suuremat mobiilsust ja iseseisvust, polnud vaja kaua oodata, kui hakkas ilmnema, et seegi mudel pole kaugeltki mitte ideaalne. Koos hipiliikumisega destigmatiseerus lahutus.

Eelmise sajandi lõpuks, mil enamik naisi oli tööturule kaasatud, oli läänemaailmas suhte tähendus muutunud. Majanduslikust ühendusest oli saanud pigem emotsionaalne ettevõtmine. Tänapäeval nimetavad nii mehed kui ka naised suhtes olemise peamiseks põhjuseks ikka armastust. (Mis ei tähenda seda, et praktiline pool pole enam tähtis. Ikka on.) Aga majanduslikud põhjused ei hoia partnereid enam nii siduvalt koos.

Tänapäeva suhted on palju mitmeplaanilisemad Meie ajal on paljudel suhtele väga suured nõudmised: ole mulle intellektuaalselt stimuleeriv, majanduslikku stabiilsust pakkuv, seksuaalselt ahvatlev, naksakas kaaslane sotsiaalsetel sündmustel, emotsionaalne tugi nii heas kui halvas. Inspireeri mind! Aja mind naerma! Ole mulle samaaegselt uus ja põnev ning tuttavalt turvaline. Ja kõigele lisaks, ole mulle kaaslane, kelle kõrval saan areneda! (Isiklik areng polnud Vargamäel üldse mingi teema. Arenema pidi hoopis talu.) 

Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne kui praegu. Meid julgustatakse isiklikku õnne otsima ning oma isiklikule arengule tähelepanu pöörama. Probleemide ilmnedes ja emotsionaalse sideme lõdvenedes hakatakse unistama partnerist, kelle kõrval tunduks elu ja isiklik areng paremini kulgevat. Või kui unistused uue partnerini ei ulatu, siis mõte, et mul oleks ilma oma partnerita parem, käib nii mõnelgi inimesel peast läbi, kui enda vajadused on rahuldamata ja unistused täitumata.

Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia paarilisi koos enam nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus… Tahaks vabalt lennata. Piirangud on ahistavad. Isikliku õnne (igasuvise Erose) otsimisega tegeles Nipernaadi – Eesti kirjanduse esihipi. Teistele kõlas see lubamatu, amoraalse ja peaaegu et illegaalsena. Vargamäel ja Paunveres väärtustati turvalist, püsivat, hoolivat armastust.

Paarisuhte moodustumise põhjused on muutunud ja inimesed on palju iseseisvamad. Kuidas mõjutab see inimeste võimet armastada ja paarisuhet luua?

Mulle tundub, et inimesed otsivad tänapäeval armastust vaat et rohkemgi kui ennemuiste, mil põhiliseks paarisuhte kriteeriumiks oli turvatunde leidmine. (Mõistagi ei ole armastus tänapäevane leiutis, varem lihtsalt ei olnud sel paarisuhtesse minekuga nii palju pistmist.) Kuigi me tahame, et suhe oleks nii majanduslik, intellektuaalne, sotsiaalne kui ka seksuaalne liit, on suhte raskuskese tänapäeval nihkunud emotsionaalse liidu suunas. Armastuse suunas. 

Aga kui nüüdisaegse paarisuhte moodustamise peamine põhjus – armastus – otsa saab, mis saab siis suhtest? Fakt on see, et suhted on vähem stabiilsed. Lahutamine pole enam stigmatiseeritud. Suhetest, kus enam hoolimist, austust ja armastust pole, saab välja. (Nõukogude Liidus sai ametiühingu käest noomituse, aga välja naljalt ei saanud.) Peame arvestama, et ka eluea pikkus on muutunud. Tänapäeval saame paarisuhtes olla mitukümmend aastat kauem kui vanasti. Kellele õnn, kellele õnnetus.

Traditsiooniline monogaamne heteroseksuaalne „kuni surm meid lahutab“ suhe oli, on ja jääb paljudele inimestele ainsaks suhtevormiks. Aga see ei sobi kõigile. Traditsiooniline abielu tundub paljudele kuidagi lõpmatult siduv selles igimuutuvas maailmas. 

Pooltest paarisuhetest jooksevad pika aja jooksul elumahlad välja. Vastastikused ootused, endale olulised vajadused ei täitu. Vabadus, enda vajadused on tänapäeva väärtused, millest Vargamäel vaid unistada osati. Ma ei tea, kas unistatigi. Paarisuhte tänapäevane üks kõige tähtsam alustala on ühine unistus. Vanasti oli see talu õitseng. Neil paaridel, kel tänapäeval on ühine unistus ja visioon, kuidas seda saavutada, on tõenäosus jääda kokku. Kui paarilised hakkavad unistama erinevatest elu elamise viisidest, suureneb tõenäosus lahku minna. 

Ka siis, kui suhtes on lapsed, on tänapäeval lubatud suhtest lahkuda. Suhe ei ole vangla, kus peab oma 18-aastase (või halval juhul eluaegse) karistuse patustamise eest ära kandma. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning negatiivseid emotsioone tekitab.

Teraapiakabinetis näeb enam-vähem võrdselt neid inimesi, kes ohkavad, kui raske oli nende lapsepõlv, kuna nende vanemad lahutasid, kui ka neid, kes kurdavad, kui kurnav oli see, et nende vanemad ei lahutanud. 

Miks nad küll sellises suhtes püsisid, mis oli neile nüristav, ahistav, kurvastav? Miks nad jäid truuks traditsioonilisele monogaamsele „kuni surm meid lahutab“ suhtele, kui seal polnud enam ei armastust ega austust, rõõmust rääkimata?

Sestap on viimased aastakümned toonud kaasa uued peremudelid. Just selle pärast, et suhte loomise põhjused on teised ja inimeste unistused on muutunud palju mitmekesisemaks.

Sestap näevad pereterapeudid, et traditsioonilise monogaamse „surmani“ peremudeli kõrvale on elujõulisena tulnudsarimonogaamia ehk üks partner korraga. Üle poolte tänapäeva alla 60-aastaste täiskasvanute elus on 2–3 pikka ja olulist partnerlust. See toob kaasa kärgperede tekke. Peaaegu igaüks meist teab lähiringkonnas kärgperet. Paljud neist toimivad suurepäraselt. Paljud mitte.

Tervise Arengu Instituudi poolt 2018. aastal tehtud uuringu kohaselt on ligi veerand püsisuhtest olevatest eestlastest olnud oma viimase püsisuhte ajal truuduse161 tud. Seega sarimonogaamide kõrval tegutsevad ka polügaamid ehk mitmikarmastajad. Ikka armastuse otsinguil. Ühed oma partneri eest salaja, teised avalikult. Neist ühed partneri jõuetul halvakspanul, aga teised konsensuslikul kokkuleppel avatud suhte näol. Püsivaid suhteid moodustavad ka homoseksuaalsed paarid, millest Vargamäe ja Paunvere teistsuguse sättumusega inimesed veel üldse unistada ei julgenud. (Jah, kuigi Tammsaare ja Luts neist ei kirjuta, ei tähenda see veel, et neid polnud.)

Üha kasvav tendents on üksi elamine. Ja mitte selle pärast, et sobivat partnerit ei leita, vaid hoopis selle pärast, et valitakse üksi elamine. Tänasel päeval astuvad inimesed (esimesse) püsivasse paarisuhtesse oluliselt hiljem kui veel 25 aastat tagasi. Paljud neist inimestest on paarisuhtes, aga valivad elada üksi, et ei peaks kohanema teise inimese elustiili ja häirivate omadustega. Seda leiab eriti palju just noorte seas. Aga mitte ainult. Nad ei taha olmetülisid, nad tahavad säilitada suhtes uudsust, müstikat. Nende väärtushinnangute skaalal on vabadus kõrgeim väärtus.

Aina enam kogub populaarsust ühiselu, kus koos elavad sõbrad või tuttavad. Ikka parem kui üksi. „Traditsiooniline pere on ohus! Enam ei osata õigesti armastada!“ hüüavad konservatiivseid väärtusi hindavad inimesed. Jah, tõepoolest, traditsiooniline monogaamne heteroseksuaalne „kuni surm meid lahutab“ pere, kus kasvab 2,5 last, on ohus. Ent kui vaadata tagasi ajaloole, siis näeme, et selline peremudel pole isegi mitte sada aastat vana. Eelmine traditsiooniline mudel oli ju mitmepõlvkondne mudel.

Fakt on see, et inimesed otsivad lähedust ja suhteid. Ja mida vabamaks läheb ühiskond, seda leidlikumaks lähevad inimesed, et leida oma väärtushinnangutele vastavat kaaslast. Samas, kuigi keskmine elujärg pole kunagi olnud nii hea kui nüüdisajal, on üksikute õnnetute inimeste osakaal, kes endale kaaslast ei leia, patuselt suur. Nad ihkavad suhet kellegagi. Ja siit siis kasvav vajaduspõhine huvi uute suhte- ja peremudelite vastu. Kuni ühel mitte ehk isegi nii väga kaugel ajal lisandub eelmainitud nimistusse võimalus olla suhtes inimrobotiga. 

Mitmepõlvkondne suhe on läbi aastatuhandete olnud kõige kauem töötanud variant, ent need olid just meie esiemad ja -isad, kes sellest eelmise sajandi keskel loobusid. Tundub, et on õiglane öelda, et kõigile sobivat mudelit pole inimajaloo käigus leitud. Eksperimenteerimine käib. Oh, küll praegu lugejate seas leidub inimesi, kes tahaks selle peale kosta, et vaadake, kuhu need eksperimendid meid viinud on. Vaieldamatu tõde on, et inimene peab kõigepealt iseendaga tuttavaks saama, enne kui ta paarisuhtes hakkama saab. Muidu ta otsib ja otsib õnne erinevates suhetes, aga ikka krabab tühja.

Aga kes on kunagi saanud inimloomuse vastu? Hirmu, käskude ja piirangutega on totalitaarsed ühiskonnad muidugi saanud. Aga meie oleme vabad inimesed vabal maal. Ja toimetame oma suhetega tegelikult nii, mismoodi arvame õnneni jõudvat. Kas jõuame?