LUGEMISSOOVITUS | Muinasjutuline õuduslugu

Silvia Moreno-Garcia teose „Mehhiko õudusjutt“ (Rahva Raamat, 2022) peategelane on Noemí, kes naudib suurlinnas kokteilipidusid ning noormeestega flirtimist. Ühel päeval palub aga tema isa, et neiu sõidaks vaatama oma onutütart Catalinat, kes räägib midagi salapärasest hukatusest. Noemí võtab ette teekonna väikses külakeses asuvasse maamõisa, mil nimeks Kõrge Koht. Seal näeb ta ka esmakordselt oma onutütre abikaasat ning tema perekonda.

Catalinat nähes tabab Noemít segadus – kunagisest tohutust unistajast on saanud soniv neiu, kelle sõnad tekitavad rohkem küsimusi kui annavad vastuseid. Peagi saab Noemí aru, et perekond ei soovigi, et Catalinal parem hakkaks. Ja neil on selleks kindel põhjus. Asja ei tee lihtsamaks ka see, kui Noemíga hakkavad majas toimuma veidrad asjad. Ja enne raamatu lõppu jõudmist ei suuda tõenäoliselt ükski lugeja taibata, mis majas tegelikult toimub.

Kellele pakuvad närvikõdi realistlikud põnevikud, mida ei saa enne käest panna, kui viimase leheküljeni jõutud, siis see raamat nõuab neilt veidi rohkem püsivust – teose märksõnad võiksid olla pikad kirjeldused ja võrdlemisi aeglane kulgemine. Kuid kel huvi fantaasiamaailma vastu, mida on vürtsitatud veidikese õudusega, siis sellest raamatust võib saada lugeja uus lemmik.

Loe raamatust katkendit:

Kabineti uks oli lahti ja Noemí ei viitsinud koputada, vaid astus reipalt sisse, kõrged kontsad lehtpuidust põrandal kõpsumas. Ta riivas sõrmeotstega juukseid ehtivat orhideed ja võttis valjusti ohates istet toolil, mis seisis isa laua vastas, ning heitis väikese käekoti põrandale. Ka tema teadis, mis talle meeldib, ja varakult koju kutsumine ei meeldinud talle sugugi.

Isa oli ta käeviipega sisse kutsunud – kõrgete kontsade vali kõpsumine kuulutas tütre saabumist niisama kindlalt kui mis tahes tervitus –, kuid polnud talle otsa vaadanud, sest uuris parajasti hoolega mingit dokumenti.

„Ma ei suuda uskuda, et sa mulle Tuñónide juurde helistasid,„ ütles Noemí valgeid kindaid käest kiskudes. „Ma tean, et sulle ei meeldi, kui Hugo…“

„Küsimus ei ole Hugos,” kostis isa tütart katkestades.

Noemí tõmbas kulmu kortsu. Ta hoidis üht kinnast paremas käes. „Ei ole?”

Neiu oli küll palunud luba peole minna, kuid polnud maininud, et läheb sinna Hugo Duartega, ehkki teadis, kuidas isa noormehesse suhtub. Isa muretses, et Hugo võib talle abieluettepaneku teha ja tütar võib selle vastu võtta. Noemíl polnud mingit kavatsust Hugoga abielluda ja ta oli seda ka vanematele öelnud, kuid isa ei uskunud teda.

Nagu seltskonnadaamile kohane, käis Noemí sisseoste tegemas Palacio de Hierros, värvis huuli Elizabeth Ardeni huule­pulgaga, oli paari väga peene kasuka omanik, valdas tänu Monserrati nunnadele – mõistagi erakool – silmatorkavalt hästi inglise keelt ning pidi kõigi ootuste kohaselt pühendama oma vaba aja kahele harrastusele: jõudeelule ja abikaasa jahtimisele. Seepärast kuulus isa arvates iga meelelahutuse juurde tingimata ka abikaasa otsimine. Mis tähendas, et tütar ei pidanud lõbutsema mitte lõbutsemise enese pärast, vaid üksnes mehe hankimise nimel. Sellest poleks ju iseenesest midagi olnud, kui Hugo oleks isale meeldinud, aga Hugo oli kõigest noorem­arhitekt ning Noemílt oodati, et ta sihib kõrgemale.

„Ei, kuigi sellest me veel räägime,” ütles isa, ajades Noemí segadusse.

Aeglase tantsu ajal oli teener neiule õlale koputanud ja küsinud, kas ta võtab stuudios vastu härra Taboada kõne, mis kogu ta õhtu ära rikkus. Noemí oletust mööda oli isa teada saanud, et ta Hugoga peole läks, ning kavatses tütre noormehe embusest välja kiskuda ja läbi pragada. Kui isal sellist plaani ei olnud, milleks siis kogu see jant?

„Ega midagi halba pole juhtunud?” küsis Noemí teisel toonil. Pahasena oli ta hääl kiledam ja plikalikum ning kaotas tasakaaluka tooni, mida ta oli viimastel aastatel hoolega lihvinud.

„Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?” ütles isa, vaadates talle silma, kuni Noemí noogutas.

Isa nõjatus toolileenile, surus käed näo ees kokku ja noogutas talle vastu.

„Paar nädalat tagasi sain kirja sinu onutütrelt Catalinalt. Seal esitas ta pööraseid väiteid oma abikaasa kohta. Kirjutasin Virgilile, et asjas selgust saada.

Virgil kirjutas vastu ja ütles, et Catalina käitumine on kummaline ja muret tekitav, kuid tema arvamist mööda naine paraneb. Jätkasime kirjavahetust, mina väitsin, et kui Catalina käitumine on tõesti nii muret tekitav, nagu paistab, siis on ehk kõige parem ta Méxicosse tuua ja spetsialisti juurde saata. Virgil väitis, et seda pole vaja.”

Noemí võttis teise kinda käest ja pani endale sülle.

„Olime tupikus. Teadsin, et mees ei anna järele, aga täna õhtul sain telegrammi. Võta, loe.”

Isa võttis laualt paberilipiku ja ulatas Noemíle. Teda kutsuti Catalina juurde külla. Iga päev sinna rongi ei käinud, kuid esmaspäeviti käis, ning talle saadetakse autojuht õigeks ajaks jaama vastu.

„Ma tahan, et sa sinna läheksid, Noemí. Virgil ütleb, et Catalina on sinu järele küsinud. Pealegi arvan ma, et naisterahvas oskab sääraseid asju paremini lahendada. Võib-olla ongi küsimus ainult liialdustes ja abielumuredes. Ei saa ju öelda, et su onutütrel poleks ennegi melodramaatilisi kalduvusi olnud. Võib-olla on see lihtsalt nõks, kuidas endale tähelepanu tõmmata.”

„Sel juhul, mis puutuvad Catalina abielumured või melodraama meisse?” küsis Noemí, ehkki tema meelest polnud see aus, et isa Catalinat melodramaatiliseks nimetas. Catalina oli lapsena mõlemast vanemast ilma jäänud. Sellise asja peale oli teatud tundemöll täiesti ootuspärane.

„Catalina kiri oli väga kummaline. Ta väitis, et abikaasa mürgitab teda, kirjutas, et näeb nägemusi. Ma ei ole mingi meditsiiniekspert, aga hakkasin seda nähes ikkagi häid psühhiaatreid otsima.”

„Kas kiri on sinu käes?”

„Jah, siin see on.”

Noemíl oli raske sõnu kokku lugeda, veel raskem lausetest aru saada. Käekiri oli ebakindel, lohakas.

… ta püüab mind mürgitada. Maja mädaneb, haiseb roisku­mise järele, kubiseb kõikvõimalikest kurjadest ja julmadest tunnetest. Olen püüdnud mõistuse juurde jääda, halvast eemale hoida, kuid ei suuda, ja ma tunnen, kuidas aeg ja mõtted käest kaovad. Palun! Palun! Nad on julmad ja halastamatud ega lase mind ära. Barrikadeerin ust, aga nad tulevad ikkagi, sosistavad öösiti, ja ma kardan neid nii väga, neid rahutuid surnuid, vaime, lihata olevusi. Madu sööb oma saba, roiskuv maa meie jalge all, võltsid näod ja võltsid keeled, ämblik kõnnib võrgus, nii et võrguniidid võnguvad. Ma olen Catalina Catalina Taboada. CATALINA. Cata, Cata, tule välja mängima. Ma igatsen Noemíd. Palun jumalat, et sind jälle näeksin. Sa pead minu juurde tulema, Noemí. Sa pead mind päästma. Ma ei saa ennast päästa, ükskõik kui väga ma ka tahaksin, ma olen seotud, raudkõvad niidid läbi mu vaimu ja naha ja siin see on. Seintes. Ei lase mind lahti, ma pean paluma, et sina mind vabastaksid, selle küljest lahti lõikaksid, neid kohe peataksid. Jumala pärast…

Kiirusta!

Catalina

Kirja äärtele oli onutütar sirgeldanud veel sõnu, numbreid, joonistanud ringe. See tegi murelikuks.

Millal oli Noemí Catalinaga viimati rääkinud? Ilmselt mitu kuud, võib-olla peaaegu aasta tagasi. Noorpaar oli veetnud mesinädalad Pachucas ning Catalina oli sealt helistanud ja paar postkaarti saatnud, aga pärast seda ei tulnud temalt peaaegu mingeid teateid, ehkki õigetel kuupäevadel saabusid telegrammid, kus pereliikmetele sünnipäevaks õnne sooviti. Ilmselt tuli ka jõuluks kiri, sest jõulukingitusi saatsid nad küll. Või kirjutas jõulukirja Virgil? Igal juhul oli sõnum mittemidagiütlev.

Nad kõik arvasid, et Catalina naudib noorikupõlve ega kipu sellepärast kirjutama. Pealegi puudus tema uues kodus telefon, mis ei olnud maapiirkondades kuigi ebaharilik, ning Catalina polnud kunagi kirjutanud eriti meelsasti. Noemí, kellel oli seltskondlike kohustuste ja kooliga niigi palju tegemist, arvas lihtsalt, et küllap tuleb Catalina ükskord abikaasaga Méxicosse külla.

Kiri, mida ta praegu käes hoidis, oli seega igas mõttes ebaharilik. See oli kirjutatud käsitsi, ehkki Catalina kirjutas meelsamini masinal; see oli ohtrasõnaline, ehkki Catalina väljendas end paberil väga napilt.

„On tõesti imelik,” tunnistas Noemí. Ta pidi juba vastu väitma, et isa liialdab või kasutab kirja ära, et teda Duartest eemale kiskuda, kuid paistis, et küsimus polnud selles.

„Pehmelt öeldes jah. Seda arvesse võttes saad ilmselt aru, miks ma Virgilile vastu kirjutasin ja palusin tal asja selgitada. Ja miks ma nii rabatud olin, kui ta mind kohe pealetükkivuses süüdistas.”

„Mida sa talle täpselt kirjutasid?” küsis tütar, kartes, et isa oli ebaviisaka mulje jätnud. Härra Taboada oli tõsine inimene ja tema tahtmatult järsk toon võis teistele vastukarva olla.

„Sa ju mõistad, et ma ei saadaks kuigi hea meelega oma venna­­tütart sellisesse kohta nagu La Castañeda…”

„Kas sa seda ütlesidki? Et paned ta hullumajja?”

„Mainisin säärast võimalust,„ vastas isa ja sirutas käe. Noemí andis kirja tagasi. „See ei ole ainus võimalik asutus, aga ma tunnen sealseid inimesi. Catalinal võib vaja minna eriarsti abi, aga seda juba maal ei saa. Ja ma kardan, et meie oleme ainsad, kes saavad tema hea käekäigu eest seista.“

„Sa ei usalda Virgilit.”

Isa naeris mõrult. „Su onutütar abiellus rutakalt, Noemí, ja võiks öelda, et mõtlematult. Jah, ma tunnistan, et Virgil Doyle jättis esmapilgul meeldiva mulje, aga kes teab, kas ta ka usaldusväärne on?”

Isa jutus oli iva. Catalina kihlus oli peaaegu skandaalselt lühike ja neil ei tulnud õieti võimalustki peigmehega rääkida. Noemí isegi ei teadnud, kuidas nad kohtusid, teadis ainult seda, et paar nädalat hiljem saatis Catalina juba pulmakutseid laiali. Kuni selle ajani polnud Noemíl aimugi, et onutütrel on kallim. Kui teda poleks rahukohtuniku ette tunnistajaks kutsutud, poleks ta vist teada saanudki, et Catalina mehele läks.

Niisugune salatsemine ja kiirustamine ei meeldinud Noemí isale põrmugi. Ta korraldas noorpaarile pulmahommikueine, kuid Noemí teadis, et ta paneb Catalina käitumist pahaks. See oli teine põhjus, miks Catalina napp suhtlus perekonnaga polnud Noemíle suurt muret teinud. Nende vahekord oli praegu niigi jahe. Ta arvas, et küllap see mõne kuuga soojeneb, et novembris sõidab Catalina Méxicosse jõuluks sisseoste tegema ja siis on kõik jälle rõõmsad. Tema meelest oli see lihtsalt aja küsimus.

„Sa usud nähtavasti, et Catalina räägib tõtt ja mees kohtleb teda halvasti,” järeldas Noemí, püüdes meenutada, millise mulje peigmees oli talle jätnud. Nägus ja viisakas olid kaks sõna, mis talle pähe tulid, aga nad olid ka omavahel pelgalt paar lauset vahetanud.

„Ta väidab seal kirjas mitte ainult seda, et mees mürgitab teda, vaid ka seda, et vaimud kõnnivad läbi seinte. Ütle, kas sellist juttu tasub tõsiselt võtta?”

Isa tõusis püsti, läks akna juurde ja vaatas välja, käed rinnal vaheliti. Kabinetist avanes vaade ema kallitele bugenvilleapuudele, värvipurskele, mida praegu varjas pimedus.

„Ma tean ainult, et ta ei ole terve. Tean ka seda, et kui Virgil ja Catalina lahutaksid, siis ei jääks mehele üldse raha. Kui nad abiellusid, oli näha, et Virgili perekond on kuivale jäänud. Aga kuni nad abielus on, seni pääseb mees naise pangaarvele ligi. Talle oleks kasulik Catalinat kodus hoida, isegi kui Catalinal oleks linnas või meie juures parem.”

„Arvad tõesti, et mees on nii rahaahne? Et varanduslik seis on talle tähtsam kui naise heaolu?”

„Ma ei tunne teda, Noemí. Keegi meist ei tunne. Selles see häda ongi. Ta on võõras. Väidab, et naist ravitakse hästi ja ta paraneb, aga võib-olla on Catalina praegu voodi külge kinni seotud ja talle söödetakse lusikast kaerakörti.”

„Kumb teist nüüd melodramaatiline on?” ohkas Noemí, silmitsedes oma orhideebuketti.

„Ma tean, milline võib olla üks haige sugulane. Mu oma ema sai ajurabanduse ja oli aastaid voodihaige. Ma tean ka, et mõnikord ei tule perekond säärase asjaga kuigi hästi toime.”

„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsis tütar käsi elegantselt sülle pannes.

„Hinda olukorda. Otsusta, kas ta tuleks tõepoolest linna tuua, ja kui nii, siis püüa meest veenda, et see oleks parim lahendus.”

„Kuidas ma seda teen?”

Isa muigas. Selline muie ja terased tumedad silmad tegid isa ja tütre väga sarnaseks. „Sa oled tuulepea. Muudad pidevalt igas asjas meelt. Kõigepealt tahtsid õppida ajalugu, siis teatrit, nüüd antropoloogiat. Sa oled läbi proovinud kõikmõeldavad spordi­­alad, ilma et oleksid ühegi juurde pidama jäänud. Käid kaks korda poisiga kohtamas ja enne kolmandat kohtingut ei helista talle enam tagasi.”

„See ei puutu kuidagi minu küsimusse.”

„Selleni ma veel jõuan. Sa oled tuulepea, aga ka põikpea seal, kus ei tohiks põikpea olla. Nüüd kuluvad sinu põikpäisus ja tuhin marjaks ära. Sa pole kunagi millegagi järjekindlalt tegelnud, peale klaveritundide.”

„Ja inglise keele,” väitis Noemí vastu, kuid ei viitsinud ülejäänud süüdistusi tõrjuda, sest ta vahetas tõepoolest ühtelugu austajaid ning oli täiesti võimeline päeva jooksul neli korda tualetti vahetama.

Aga kahekümne kahe aastaselt ei pea ju veel kõike ära otsustama, mõtles ta. Isale polnud mõtet seda öelda. Tema oli üheksateistaastaselt pereäri üle võtnud. Tema mõõdupuu järgi kulges tütre elu praegu sihitult. Isa heitis Noemíle terava pilgu ja too ohkas. „Noh, paari nädala pärast sõidaksin talle hea meelega külla…”

„Esmaspäeval, Noemí. Seepärast ma su peolt vara ära kutsusingi. Me peame ettevalmistusi tegema, et sa esmaspäeva hommikul esimesele El Triunfo rongile jõuaksid.”

„Aga mul tuleb ju kontsert,” vastas ta.

See oli lahja ettekääne ja mõlemad teadsid seda. Noemí oli seitsmeaastasest peale klaveritunde võtnud ja osales kaks korda aastas väikesel kontserdil. Tänapäeval ei nõutud seltskonna­daamilt enam tingimata pillimänguoskust nagu Noemí ema noorpõlves, küll aga peeti säärast kena väikest harrastust tema ringkonnas heaks tooniks. Pealegi meeldis talle klaverit mängida.

„Kontsert. Ütle parem, et sul oli kavas minna sinna koos Hugo Duartega ja sa ei taha, et ta läheks mõne teise naise käevangus, või siis ei taha sa loobuda võimalusest uut kleiti kanda. Kahju küll, aga Catalina on tähtsam.”

„Võta teatavaks, et ma pole uut kleiti ostnudki. Mõtlesin minna sellesama seelikuga, mida ma Greta kokteilipeol kandsin,„ ütles Noemí, mis oli poolenisti tõsi, sest ta oli kavatsenud tõesti Hugoga minna. „Tegelikult ei ole kontsert minu põhimure. Mõne päeva pärast algavad loengud. Ma ei saa sealt niisama lihtsalt puududa. Nad kukutavad mu läbi,“ lisas ta.

„Las kukutavad. Lähed uuesti loengutele.”

Tütar pidi juba nii kergekäelisele väitele vastu vaidlema, kui isa ringi keeras ja talle ainiti silma vaatas.

„Noemí, sa oled muudkui peale käinud, et tahad riiklikku ülikooli minna. Kui sa selle asja ära teed, luban sul avalduse sisse viia.”

Vanemad lubasid Noemíl käia México Naisülikoolis, kuid hakkasid tõrkuma, kui ta kuulutas, et tahab pärast lõpetamist õpinguid jätkata. Ta tahtis antropoloogiamagistri kraadi saada. Selleks pidi aga riiklikku sisse astuma. Isa meelest oli see ühtaegu ajaraisk ja kõlvatus, arvestades seda, kui palju noormehi seal koridorides ringi jõlkus ning daamide päid kergemeelsete ja siivutute mõtetega segi ajas.

Noemí emale ei avaldanud tütre moodsad arusaamad samuti muljet. Tütarlapse elutsükkel pidi olema lihtne: debütandist abielunaiseks. Edasiõppimine tähendaks tsükli venitamist, kookonisse nukkuma jäämist. Nad olid oma viis-kuus korda sel teemal piike ristanud ning ema oli otsustamise kavalalt isa kaela lükanud, isa aga ei kippunud kuidagi otsust langetama.

Seepärast jahmatas isa ettepanek Noemíd ja avas ühtlasi ootamatu võimaluse. „Tõesti?” küsis ta areldi.

„Jah. Asi on tõsine. Ma ei taha, et lahutus ajaleheveergudele jõuaks, aga ma ei saa ka lubada, et keegi meie perekonda kurjasti ära kasutab. Jutt käib ometi Catalinast,„ lisas isa leebemal toonil. „Tal on elus niigi halvasti läinud, üks sõbralik nägu võib talle vägagi ära kuluda. Võib-olla polegi tal rohkemat tarvis.“

Catalinat oli tabanud üks õnnetus teise järel. Kõigepealt isa surm, siis ema abielu kasuisaga, kes pani teda sageli pisaraid valama. Catalina ema suri paar aastat hiljem ja tüdruk kolis elama Noemí perre; kasuisa oli selleks ajaks juba lahkunud. Taboadade soojast vastuvõtust hoolimata oli vanemate surm tüdrukusse sügava jälje jätnud. Hiljem, neiueas, pidi ta katkestama kihluse, mis põhjustas omakorda palju lahkhelisid ja hingevalu.

Ja siis oli veel see narrivõitu noormees, kes Catalinaga mitu kuud kurameeris ja tüdrukule väga meeldis. Aga Noemí isa kihutas ta minema, sest ei arvanud tollest vennikesest kuigi hästi. Catalina oli katkestatud romaanist nähtavasti õppust võtnud, sest tema suhe Virgil Doyle’iga oli diskreetsuse musternäide. Või oli Virgil ise kavalam ja käskis Catalinal suu pidada, kuni on hilja pulmi ära jätta.

„Ma võin ilmselt ülikooli teatada, et sõidan paariks päevaks ära,” ütles Noemí.

„Väga hea. Saadame Virgilile telegrammi ja ütleme, et sa tuled. Diskreetsus ja nutikus, vaat seda läheb mul vaja. Virgil on Catalina abikaasa ja tal on õigus oma naise eest otsustada, aga me ei saa käed rüpes pealt vaadata, kui ta on tõesti hoolimatu.”

„Selle ülikooli lubaduse peaksin sinult kirjalikult võtma.”

Isa istus jälle laua taha. „Arvad, et ma murran sõna? Võta nüüd lilled peast ja mine riideid pakkima. Ma tean küll, et sul võtab nende valimine lõpmata kaua aega. Muide, kes sa olema pididki?” küsis isa, kes ei vaadanud tema kleidilõiget ja paljaid õlgu sugugi hea pilguga.

„Ma olen Kevad,” vastas neiu.

„Seal on külm. Kui sa mõtlesid niimoodi ringi patseerida, siis võta parem heaga kampsun kaasa,” kostis isa kuivalt.

Muidu oleks Noemí talle midagi teravmeelset vastu nähvanud, ent nüüd oli ta ebaharilikult vaikne. Pärast nõustumist tuli Noemíle pähe mõte, et ta ei tea peaaegu mitte midagi kohast, kuhu ta sõidab, ega inimestest, kelle juurde läheb. See polnud lõbureis. Aga ta kinnitas endale kähku, et isa valis selleks üles­andeks välja just tema ja ülesande ta ka täidab. Ah või tuule­­pea? Häh! Ta veel näitab isale, kui järjekindel ta olla võib! Kui tal kõik korda läheb – aga ta ei kujutanud ette, et võiks minna ­teisiti –, näeb isa temas ehk kiiduväärsemat ja küpsemat naist.