TEGI TÖÖD HINGEGA: „Tema kohta ei kehti kindlasti ütlus, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Poole rehkenduse pärast polnud Toomase kultuuris mõtet kodust välja tullagi,“ meenutab Urmas Lennuk näitleja Toomas Suumani.
Foto: Kalev Lilleorg / Rakvere teaterSuri Rakvere teatri sümboliks peetud näitleja ja lavastaja Toomas Suuman (09.05.1956–14.05.2022)
Meenutades Toomas Suumani: „Toomase õnnistus ja needus oli see, et ta ei suutnud elus midagi kiretult teha.”
„Toomase õnnistus ja needus oli see, et ta ei suutnud elus midagi kiretult teha,“ meenutab Rakvere teatri dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk. „Kirjandustoas koosveedetud aastatest meenub meeletu emotsionaalsus. Tohutud vaidlused ja arutelud saatsid iga viimast kui pressiteadet või artiklit. Tuba oli maast laeni sinist suitsu ja kirglikke arutlusi täis. Kõik asjad olid kõige tähtsamad. Vaidlused kestsid teinekord poole ööni. Suurt asja pidi ajama suure kära saatel ja üle kõige kaikus alati Toomase kirglik hääl.“
Lennuk polnud ainus algaja lavastaja, kes Suumanilt väärtuslikke elu õppetunde sai. „Meil oli väga raske tööd teha koos,“ sõnab Eili Neuhaus, kelle lavastustes „Lendas üle käopesa“, „Onu Vanja“ ja Tavaline ime“ Suuman mängis. „Ma nutsin ta käes, nutsin ikka päris mitu korda. Tema ei näinud kordagi, et ma nutan. Praegu ma mõtlen aga, et Toomase surmaga on üks vundamendikivi alt ära võetud. Ta oli tülikas ja vaevarikas lavastajale, aga ta oli alati esimene vundamendikivi, millele toetus lugu.“
Mis oli see vägi, millega Suuman lavastajad abituks muutis?
Kommentaarid (0)