Ajakirjandusjuht Mari-Liis Rüütsalu: järgmised viis aastat ilmuvad päevalehed veel paberil. Mis saab edasi, pole teada (2)
„Meil on viimase paari aasta jooksul olnud laual palju teemasid, mis on toonud tagasi usu ajakirjandusse ja pannud inimesi rohkem ajakirjandust tarbima, sest nad saavad aru, et ei suuda ise enam kogu pilti kokku panna ja ajakirjandus teeb nende eest suure töö ära,“ ütleb Mari-Liis Rüütsalu, meediakontserni AS Ekspress Grupp juhatuse esimees.
Suurte meediamajade ajakirjandust nimetatakse sageli peavoolumeediaks. Eriti kasutavad seda mõistet inimesed, kes leiavad, et nende arvamust ei kuulata ja neile surutakse peale teiste ideid. Või siis paistab neile, et ajakirjanikud uurivad just nende grupi probleeme liiga põhjalikult. Poliitikutele meeldib öelda, et miks te meie konkurentide tegusid ei vaata – kuigi nad teavad hästi, et ka konkurentide jamadest on kirjutatud sadu artikleid. Igatahes tundub, et midagi jätab ajakirjandus tegemata, sest tavapäraste parteilehtede ja -portaalide kõrvale on ilmunud paar üsna jõulist platvormi.
Mul on hea meel, et Eestis on väga palju erinevaid arvamusplatvorme. Inimene peab aga olema ise tark ja allikakriitiline, mõistma, mida ta kuskilt loeb või vaatab. Ta peab tundma ära sõltumatu meedia, kes arvestab erinevate vaadetega.
Meil on sõnavabadus, igaüks võib panna püsti blogi, müüa sinna tellimusi ja kirjutada seal ainult enda vaatenurgast. Inimesed peaks aga olema nii targad, et tunnevad ära lood, mis vastavad ajakirjanduskriteeriumitele.
Ma olen käinud koolides meediast rääkimas ja kui me vahel muretseme, et lapsed ei oska olla allikakriitilised, siis mina ütlen hoopis vastupidist. See on uskumatu, kui targad on meie noored! Allikakriitika osas vahel palju targemadki kui mõned vanemad ühiskonnagrupid, sest noored on juba sündinud internetimaailma, teavad selle ohtusid ja oskavad neid vältida.
Vanemad inimesed teavad, et kui juba leht – ükskõik, milline – kirjutab, ju see tõsi on.
Jaa, ja ükskõik mida võib rahulikult levitada, sest ma ju lugesin seda! Nad isegi ei vaata domeeni, kust nad info said. See on esimene reegel: vaata domeeni nime ja uuri, kust tuleb info, mida sa edasi jagad. Lapsed on selles vallas palju targemad.
Meediamajade arvamustoimetajad ei avalda kaugeltki kõike, mida neile pakutakse. Kas meil ikka on sõna- ja arvamusvabadus?
Kommentaarid