TAAS LAVAL: „Öökuningannas“ kehastas Tene avalikust elust tagasi tõmbunud endist ooperitähte Elli Heidelbergi. „Nii nagu Elli tõusis oma elus mitmel korral fööniksina tuhast, olen seda teinud ka mina.“
Foto: Tiina KõrtsiniKADUNUD NÄITLEJAD | Tene Ruubel: „Oleksin võinud kuidagiviisi edasi soperdada, aga minu aeg sai laval täis.“
Teatri- ja filminäitleja Tene Ruubel kadus püünelt kaheks kümnendiks, kuid unistas sisimas lavalaudadele naasta oma 60 aasta juubeliks. „Unistus täitus. See oli jalustrabavalt hea tunne.“
Endla palgal oli näitlejanna kümme aastat, kuniks sajandivahetusel koondati ta samas tuules Aare Laanemetsa, Peeter Kardi ja Margus Oopkaupiga.
„See oli kergendus,“ tunnistab Tene. Rahutus puges hinge juba enne suurpuhastust, aga tasapisi paisus üha suuremaks. „Ema ütles mulle ilusasti: „Kui sa ei taha enam – tule ära. Kui sa ei jaksa – mine ära.““
Näitlejate peres sirgunud naisele tundus see nii loomulik. „Oleksin võinud kuidagiviisi edasi soperdada, aga minu aeg laval sai täis. See pole nii, et pean elu lõpuni teatril kõrvust kinni hoidma ja kui mind välja heidetakse, siis peast lolliks minema.“ Oligi kõik – naine keris lavakardinad kinni, võttis grimmi näolt ja põrutas Ameerikasse.
„See oli lihtne minek,“ sõnab ta. Toona 38aastast Tenet ei morjendanud seegi, et ta ei osanud keelt, tal polnud seal kodu ega lähedasi. Naine leidis pääsetee ja hakkas hoolitsema Alzheimeri tõvega patsientide eest. „Kuna mu inglise keel oli väga vilets ja haiged praktiliselt enam ei suhelnud, oli mul lihtne tööd saada. Pidin lihtsalt ülesandeid täitma ja nende eest hoolitsema.“ Töö oli füüsiliselt ja hingeliselt väga raske – päevad olid niivõrd ettearvamatud, aga Tene tundis haigetega lähedust. „Kui neil memmedel esines selgeid hetki, olid nad väga armsad, tänulikud ja hoidsid mind väga.“
Kas jääda või tulla tagasi? Otsuse langetamisel mängis rolli 11. septembril 2001 toimunud terrorismiakt, mis muutis kogu maailma. Nii ka Tene oma.