Briti koomik Richard Osman on valmis saanud järje menukile „Neljapäevane mõrvaklubi“, kus Elizabeth, Joyce, Ibrahim ja Ron on taas uut müsteeriumi lahendama sunnitud. Ohtlikke olukordi – nagu ka nalja – jagub seekord rohkemgi.
Teose „Mees, kes suri kaks korda“ (Rahva Raamat, 2022) keskmes on sel korral Elizabethi endine kolleeg MI5 aegadest, kes, nagu loo edenedes selgub, on naisele väga eriline. Kuna mehel on maffiaga suusad risti läinud, palub ta Elizabethilt abi. Loomulikult ei löö kartmatu vanaproua koos sõpradega risti ette ning aitavad meest nii palju, kui suudavad. Siiski on elul oma plaanid ning kõik ei lähe päris nii, nagu loota võiks.
Ka Ibrahim vajab sel korral abi, kuigi ta seda tunnistada ei taha – kamp noori ründab teda tänaval ning see teeb mehe väga hapraks. Loomulikult on kamraadidel plaan, kuidas põhiline nolk paika panna – ja see ei ole just kõige seadusekuulekam.
Osmani raamatute puhul on kahju ainult ühest asjast – et nendega nii kiirelt lõpule jõuab. Kuigi teoses on küllaga ootamatuid keerdkäike nagu ühele mõrvamüsteeriumile kohane, ei puudu sealt ka paras ports huumorit – näiteks teeb Joyce endale Instagrami konto endale teadmatagi niivõrd vürtsika kasutajanimega, et tal tekib ühtäkki väga palju kirjasõpru. Loe altpoolt, miks:
JOYCE
Nii et ma siis liitusin Instagramiga, kui te sellest juhtumisi kuulnud olete.
Joanna rääkis mu ära. Ta ütles, et seal näeb igasuguseid fotosid igasugustelt inimestelt. Nigellalt, Fiona Bruce’ilt, kõigilt.
Ma liitusin täna hommikul. Seal küsiti „kasutajanime“, seega kirjutasin ma sinna oma nime ja siis see ütles, et „@JoyceMeadowcroft on juba kasutusel“ ja mina mõtlesin „No küll mul alles veab“. Siis proovisin @JoyceMeadowcroft2, aga see oli ka juba võetud.
Siis mõtlesin hüüdnimedele, aga kõik inimesed kutsuvad mind põhimõtteliselt lihtsalt Joyce’iks. Siis meenus mulle mu hüüdnimi sellest ajast, kui ma veel õena töötasin. Üks eriarst kutsus mind alati Great Joy’ks, Suureks Rõõmuks. Iga kord, kui meie teed ristusid, ütles ta: „Ahaa, siin ta ongi, Great Joy, tema kaunis naeratus rõõmu külvamas”. See oli küll väga tore, aga mitte siis, kui parasjagu kateetrit vahetad.
Nüüd tagasi vaadates saan ma aru küll, et ta üritas mulle põlle alla pugeda ja ma oleksin sel ka sündida lasknud, oleksin ma selle vaid toona ära jaganud. Oh, neid käimata jäänud radu!
Nii et ma proovisin „@GreatJoy44“, aga ikka ei õnnestunud. Aga ma panin numbriks Joanna sünniaasta ja bingo! Nii et nüüd ma olen valmis ja registreeritud „@GreatJoy69“ nime all ning ei jõua kogu seda lõbu ära oodata. Ma olen juba Karvaste Tsiklimeeste ja National Trusti jälgija.
Ausalt öeldes oli see väga tore asi, millega tegeleda, sest täna on pühapäev ja pühapäeviti muutun ma vahel nukraks. Aeg näib siis veidi aeglasemalt mööduvat. Küllap vist sellepärast, et paljud veedavad pühapäeva koos oma perega. Restoran on alati täis nihelevaid vennatütreid ja pettumust valmistavaid väimehi. Pühapäeviti ei ole ka päevased telesaated eriti head, „Bargain Hunti“ vanavarasaated on kõik kordused, „Homes Under the Hammer“ oksjonisaateid ei näidata üldse, puha tühjus. Joanna ütleb, et ma võiksin midagi järele vaadata ja ma olen kindel, et tal on õigus, aga see tundub kuidagi veel üksildasem. Ma ausalt eelistaksin lihtsalt, et ta tuleks siia oma emaga lõunale. Vahel ta muidugi käib, kui aus olla. Mõrvade ajal käis ta siin kohe väga sageli ja kes saakski teda selles süüdistada? Mina küll mitte.
Aga uute mõrvade puudusel kujutan ma ette, et koer võiks ta küll kohale meelitada. Kuigi Joanna on arvatavasti koerte vastu allergiline. Väiksena ta seda polnud, aga näib, et inimesed muutuvad igasugustele asjadele allergiliseks kohe, kui Londonisse kolivad.
Täna sõidame koos Roni ja Elizabethiga taksos Fairhavenisse Ibrahimi vaatama, vähemalt teeb see mul tuju veidi paremaks. Ma armastan haiglaid, need on nagu lennujaamad.
Ma ostsin Ibrahimile Sunday Timesi, sest ma ühel korral nägin seda tema juures. Heldekene, see kaalub terve tonni! Et koormat kergendada, võtsin lehe vahelt välja need sektsioonid, mis teda minu arvates ei huvita, aga nendeks olidki ainult mood ja eraldi lehelisa Eesti kohta, nii et erilist vahet tunda pole. Ostsin talle ka lilled, ühe suure Dairy Milki šokolaadi ja purgi Red Bulli, reklaamide pärast.
Ma tean, et teised olid päris vapustatud, nähes teda sidemetes ja siniselaigulisena, aga minul oli hea meel näha, et sellega asi piirdus. Kohe kindlasti tundsin suurt kergendust teda rääkimas kuuldes. Kergendust ja siis veidi igavust, sest te ju teate Ibrahimi, aga see igavus oli väga kena tunne.
Ma tahan lihtsalt öelda, et olen näinud hullemat. Palju hullemat. Ma ei hakka üksikasjadesse laskuma.
Reedel teel haiglasse kinnitasin Ronile ja Elizabethile, et nad ei pea muretsema, Ibrahim on heades kätes, nad leidsid ta väga kiiresti. Aga ise kartsin ma kõige hullemat. On mõned vigastused, millest ei paranegi. Ron ja Elizabeth pole muidugi rumalad, nii et nad kindlasti teadsid, et ma tahtsin neid lihtsalt rahustada, aga see ei tähenda, et see kuidagi vähem tähtis oleks olnud. Alati peab leiduma keegi, kes säilitab rahu, ja praegu oli minu kord.
Kui ma koju jõudsin, nutsin pisut, ja ma olen kindel, et nemad nutsid ka. Aga kui me koos olime, oli kõik kombes.
Ma muide tean, et ma räägin siinkohal vaid otsestest vigastustest. Ma mõistan, et Ibrahimi ootab üks hirmus teekond, kui juhtunu talle kord kohale jõuab. Ta on väga tark, aga ta on ka väga haavatav. Võib-olla ongi ta seetõttu tark, et on haavatav? Sest ta laseb kõik endast läbi? Nüüd olen siis mina see, kes räägib nagu psühhiaater! Ma vist räägiksin liiga palju ega saaks seepärast psühhiaater olla. Te ei saaks sõnagi sekka öelda!
Aga kas peab ütlema psühhiaater või psühhoterapeut? Ma ei mäleta, kumma nimetusega Ibrahim end kutsub. Ma küsin temalt täna üle. Ma juba hirmus väga ootan tema nägemist. Üht ma tean – kui ta haiglast välja kirjutatakse, on oluline, et tal oleksid head sõbrad ümber, ja seda võin ma garanteerida.
Ja veel üks asi, mida võin garanteerida. See poiss, kes otsus- tas varastada minu sõbra telefoni ja mu sõpra vastu pead lüüa ja minema joosta, teda oimetuna lebama jättes? Ta veel soovib, et poleks iial siia ilma sündinud.
Ma ei usu, et psühhiaatrid kunagi päriselt kättemaksu õhutavad. Ma küll ei tea, aga ma oletan, et nemad kõnelevad andestusest nagu budistidki. Selle kohta oli Facebookis üks tsitaat. No igatahes, psühhiaatrid ja mina peame selles punktis eriarvamusele jääma.
Võib-olla oli Ryan Bairdil keeruline lapsepõlv? Võib-olla jättis ta ema isa maha või nad mõlemad läksid ära, või äkki on ta narkomaan või kiusati teda koolis või ei leidnud ta oma kohta? Võib-olla on kõik need asjad tõesed ja võib-olla on olemas koht, kus Ryan Baird kaastundlikult ära kuulatakse. Aga siit minu juurest ta sellist kohta ei leia, ega ka Roni või Elizabethi juurest. Ryani õnn, nii paljukest, kui tal seda üldse kunagi olnud on, hakkab otsa saama.
Ma ei suuda teile kirjeldada, kui suurt kiusatust ma tunnen sellest Dairy Milkist üks amps võtta. Ma tean, et Ibrahim pakub seda mulle niipea, kui ma šokolaadi talle üle annan, aga te teate ju, kuidas see on, kui šokolaad sul otse nina all on? Ma oleksin pidanud talle viinamarju ostma, siis ei tunneks ma kiusatust.
Ma nüüd võtangi väikese tüki šokolaadi. Mis te arvate? Lippan pärast poest läbi ja ostan talle uue, enne kui takso kohale jõuab. Nii on kõik rahul, eks?
Ma näen, et @GreatJoy69 on juba saanud Instagramis mõned privaatsõnumid. See käis küll kähku! Ma vaatan neid pärast, kui tagasi olen. Hirmus põnev!
Kommentaarid (0)