Rahvast tervendas ta nagu Vigala Sass---uskumisega TEMASSE endasse. Kui ma olin ülinooruke, sattus mulle pihku V.Levi raamat "Mõttejaht" (või miskit sellist). Kui ma selle põhiselt omale unenägusid ja mida iganes huvitavat silme ette tellisin, sain selle kätte. Mäletan, et hakkasin ükskord inimnägusid "tellima"---ja need jooksid ja jooksid nagu film, mustad, valged, aborigeenid, tšuktšid, kõik "imeloomad", kellest mul päriselus aimugi polnud. Hiljem tutvusin psühholoogiaga sajal rindel a'la eneseabiõpikud ja muu mula, ning kõik kustus, müstika kadus, imedesse uskumine vajus sossdi kokku.
KOMMENTAARID (1)