ISELOOMULIK PILK: Kui Arno Saar sai kellegi pildile, oli ta talle omaselt natuke lapsemeelselt õhinas. Märtsi alguses õendusabikeskuse palatiuksest sisse astudes oli Arnol silmis sama tuttav pilk, kuigi keha oli haigusest murtud. Pildil Arno 2017. aastal fotonäituse „Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis“ avamisel.

Foto: Tiina Kõrtsini
Jaanus Kulli 5. aprill 2022 22:30

Evald Okas, Ando Keskküla, Peeter Mudist, Olev Subbi, Leonhard Lapin. Need on vaid mõned nimed kunstnikest, kes lahkunud meie hulgast juba aastate eest või lausa hiljuti. Nimetatud, lisaks veel kümned ja kümned kunstnikud, on jäädvustatud fotograaf Arno Saare suuremõõtmelises ja mahukas fotoalbumis, kus kokku on saanud kaante vahele 111 portreed. See on terve kultuurilugu, mille Arno on kroonikuna püüdnud oma fotosilma aastatel 1980–1993.

„Lahkunud lausa hiljuti…“ Loen seda mõne nädalapäeva eest kirja pandud lausejuppi ning saan aru, kui ettevaatlik ja austusväärne tuleb olla ajaga. Arno Saar oli samuti kunstnik. Fotokunstnik. Kes lahkus reedel, 1. aprillil. Arno põdes vähki. Viimases staadiumis. Ta oli surmahaige. Ometi aeg ei ütle, millal on aeg lahkuda.

Ei öelnud ka siis, kui ma lasin uksekella Hiiul õendusabi keskuse ukse taga, mille patsient ta aasta algusest oli olnud.

On 11. märts.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad